Peeter Torop: Kultuurikriise pole vaja karta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi juhataja, kultuurisemiootika professor Peeter Torop.
Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi juhataja, kultuurisemiootika professor Peeter Torop. Autor/allikas: Sven Paulus / ERR Novaator

Ehkki tänases infoühiskonnas on kommunikatsioon muutunud pealiskaudseks ja kipub küllusega uputama, kinnitab Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi juhataja, kultuurisemiootika professor Peeter Torop, et kultuurikriise ei tasu karta, kuna kultuur on isereguleeruv ja alati tasakaalus süsteem. Kultuuri ennustamatuse ja ennustatavuse probleemidele keskendub ka esmaspäeval Tartus alanud semiootika suvekool. 

Kui vaatame ajalukku, siis kuidas semiootika suvekool üldse alguse sai?

See on legendaarne nähtus, sest suvekooli mõiste on muutunud rahvusvaheliseks just tänu Tartu-Moskva koolkonna suvekoolidele. Need algasid Käärikul 1960-tel ja olid suhteliselt regulaarsed, kuni semiootikat hakati tsenseerima. Nii muutusid kohtumised harvemaks ja 70-tel peaaegu kadusid, nende asemele tekkisid juhuslikud konverentsid.

Pärast Juri Lotmani surma oleme püüdnud seda traditsiooni taastada. Eile algas küll suvekool, ent nädal tagasi alustasime juba tudengite õpetamisega. Siin oli umbes 15 inimest erinevatest riikidest, kes kuulasid loenguid mitmesugustest semiootika probleemidest. Need on seotud sama teemaga, mida arutame ka suvekoolis ehk ennustamatus kultuuris ja muudes valdkondades.

Nagu omal ajal oli kombeks, siis oleme püüdnud viia seda teadussündmust ka Tartust välja. Oleme olnud erinevates paikades, esimene Lotmani lahkumise järgne suvekool toimus Palmses ja nüüd käes Tartu kord. Paljud soovivad olla just nimelt Tartus, ta on paigana väga meelitav ja siin juba käinud inimestele meeldib tagasi tulla. Tänu ümbritsevale ruumile toimub suvekool mitte ainult auditooriumis, vaid käib teatud aktiivses vormis edasi ka Raekoja platsil.

Ka Lotmani omaaegne peamine idee oli selles, et oleks võimalikult elav ja mitte professionaalselt kretiinne või täppiskeeltes dialoog, vaid räägitaks nii, et iga inimene oleks võimeline oma valdkonda dialoogi tasandil ja kõrvalerialade inimeste jaoks mõistetavalt avama. Eriti humanitaarteadustes on kõigil midagi ühist, seega peab olema põhjust suhelda ja üksteisest aru saada.

Suvekooli teemaks on ennustatavus ja ennustamatus. Mis taolise valiku tingis?

Kõigepealt on aluseks Lotmani viimased raamatud. Ta avaldas kaks veidi sarnast raamatut, neist üks ehk “Kultuur ja plahvatus” on olemas ka eesti keeles. Umbes samal ajal planeeris ta sellest versiooni õpetajatele ja selle pealkirjaks on “Ennustamatud kultuurimehhanismid”. Mõlemad raamatud on samal teemal: kuidas innovatsioon või uus mõte jääb kultuuris püsima ja miks ta mõnikord pärast tekkimist kaob.

Lotmani interigeeriv idee oli see, et kui võtame näiteks laulva revolutsiooni perioodi, siis olid Eesti ees lahti erinevad võimalused – üks oli olla erimajandustsoon Nõukogude liidu rüpes. Samuti olid laual taasiseseisvumine või kallaleminek Rootsile, sõja kaotamine ja muutumine Rootsi kuningriigi osaks jne. Mõni idee oli paroodiline ja mõni tõsiseltvõetav, aga neid ideid oli mitu. Lotmani üks mõte ongi selles, et võiks uurida ka realiseerumata ideid ajaloos – miks jäi mõni idee kasutamata ja mindi teed, mis muutus normiks ning nüüd enam ei kujutagi ette, et seis võiks ka teisiti olla. See kaheldavus ja ebamäärasus, mis ajaloos tihti on, et see muutuks samuti teadusliku analüüsi objektiks ja nö kultuuridünaamika oleks osa teadusest.

Kui laiemalt mõelda, siis mis võiks olla semiootika missioon või ülesanne tänases maailmas?

Semiootika on osa humanitaarteadustest ja täidab samas missioonis oma spetsiifilist rolli, see on asjade nägemine ja äraseletamine. Lotmani raamatu “Kultuur ja plahvatus” põhiidee on see, et tekib mingi uus sündmus, näiteks perestroika ehk suur ühiskondlik muutus. Aga järgmine raamat “Ennustamatud kultuurimehhanismid” ütleb näiteks, et kunstiteos on plahvatuse laps. Iga uus kunstiteos, sümfoonia, raamat või jutuke kuskil ajalehesabas võib olla sündmus ja kui see jääb kuskile vaid trükituna, näiteks raamat raamatukokku või poeletile, siis ta on surnud raamat. Ta ärkab alles lugemise ja äraseletamise, tõlgendamise käigus. Kui kultuur ei tõlgenda iseenda uusi nähtusi, siis jääb ta stagnatsiooni.

See oli Lotmani peamine mõte – uute nähtuste jaoks tuleb leida uued, empaatilised keeled ja neid seletada ning otsida aspekte, mis on seletamatud, mida ei näe ja semiootika tegeleb just sellise diagnostikaga, märkide või tunnuste nägemisega. Lotmani mõte oligi see, et semiootik on kõigepealt nägija ja seejärel ka sellest kirjutaja. Sellega tekitab ta ühiskonnas sidusust ja dialoogi ning pikemas perspektiivis kultuuris ka jätkusuutlikkust.

Kui vaadata selle pilguga tänase kultuuri pealispinda, siis läänes oleme jõudnud väga tiheda suhtluseni, kommunikatsioonivahendid on inimestel ööpäev läbi ligi ja sisse lülitatud. Samas on tegu väga pealiskaudse, tihti ühelauselise infoga, millele omakorda lisandub nartsissistlik selfie’de kultuur – kõik räägivad ja keegi ei kuula. Mis siin toimumas on?

See on huvitav situatsioon, eriti just nüüd, Lotmani järgsel perioodil. Lotmanil ei olnud arvutit ja tema tekstid on seega pärit ajast, kui sotsiaalmeedia keskkonda polnud ja kultuuri mõiste ise oli tema jaoks ikka trükikultuur. Muidugi kuuluvad siia juurde ka film ja teater, seega on tegemist traditsioonilise kultuuriga. Aga praegune situatsioon tähendab seda, et tekib kommunikatsiooniillusioon, sest kui sa eksisteerid sotsiaalmeedias, siis mõni inimene ei peagi toast väljuma, ta kogu aeg justkui suhtleb, samas nägemata oma suhtluspartnereid ja tajumata nende kehakeelt ja miimikat. See muutub mingil hetkel kommunikatsiooniillusiooniks.

Aga teisalt, paljud tekstid ka kohanduvad selle jaoks. Näiteks loengutes näitan ma tudengitele Hamletit 30 sekundiga ja kolme minutiga. Youtube on täis selliseid tekste, mis on ühelt poolt justkui profaneerimine, aga teiselt poolt töötavad nad hariduslikult. Näiteks nädal tagasi alustasime suvekooli noorte osaga ja siis rääkisin ma koomiksikultuurist. Auditooriumis oli Ameerika noormees, kes ütles, et tema tunneb kõike, alates Moby Dickist kuni klassikani koomiksitena. Tema jaoks on koomiks osa sellest maailmakultuurist ja läbi selle läheneb ta tegelikult raamatutele. Seega pole uut kultuuri vaja karta.

Aga mis puutub infoga uputamisse, siis meie kui semiootikute jaoks on kahtlemata tegu küsimusega uuest uurimisobjektist. On näiteks selline mõiste nagu Facebooki etnograafia. See on nagu folkloor, nagu suhtlemine pimedas rehetoas, kus samuti on silmsidet võib-olla raske ette kujutada ja sotsiaalmeedias toimub samasugune suhtlemine. Tegelikult on uue meedia situatsioon vana meedia kogemuse uus tehniline väljendus, see pole midagi uut.

Pealiskaudne kommunikatsioon on alati eksisteerinud. Ka Tartu ajakirjandusuurijad on teinud väga huvitava tähelepaneku, et tegelikult ajalehtede pildilisus ei ole suurenenud. Meil on illusioon, et kogu aeg tuleb pilte juurde ja ajalehtedes on pilte rohkem kui teksti, aga kui võtta sajand tagasi, siis pole proportsioon nii hullusti muutunud, nagu see meile tundub.

Kultuur räägib kogu aeg mitmes keeles ja ka Lotmani kontseptsiooni aluseks on see, et verbaalne ja visuaalne eksisteerivad kultuuris alati koos, nagu nad eksisteerivad koos ka meie mõtteis ja paratamatult me ei saa sellest lahti. Samuti nagu eksisteerivad koos massikultuur ja lühivormid ning kõrgkultuur. Nende vahel peab olema mingi sidustav või silda loov kultuurikiht. Väga tihti need Youtube klipid ehk lühitekstid täidavad seda funktsiooni.

Teaduses on tekkinud isegi uus mõiste: nanotekstoloogia. Need on noodsamad pisikesed tekstid ehk kui ma vaatan 30-sekundilist klippi Hamletist, siis on selge, et ma saa täit ettekujutust. Aga kui ma võtan kolm erinevat teksti, näiteks Hamleti 30 sekundiga ning kolme minutiga ja nii edasi, siis tekib Hamleti ümber väga huvitav galerii. See tekitab huvi juba Hamleti enda vastu, sest kui selle ümber on nii palju pisivorme, siis tahaks ju teada, millest tegelikult jutt käib. Praegu on väga tähtis sõnakasutus või haridus, see on täiesti kohanemas uue olukorraga ja seda olukorda ka enda jaoks ära kasutamas. Mõelge, kui lihtne on teha tabi-inimesele asju kättesaadavamaks ja neid lugerite kasutamise abil lähendada ka tõsiste raamatute lugemisele.

Näide sellest, kuidas klassikaline tekst jõuab läbi vormi muundumise tänavale. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)

Kes on see tabi-inimene?

See, kes kogu aeg vaatab oma telefoni või arvutit ja saab kogu informatsiooni just sellest tehnilisest vahendist. Ta loeb sealt ajalehte, ehkki see pole päris sarnane trükitud lehele. Ta loeb sealt ka uudiseid, mitte ainult Postimeest, vaid ka Washington Posti või Times’i ja tal on mingis mõttes maailm käes. See on küll natuke pealiskaudne, aga see on just teatav informeeritus, mis annab mõningase kindlustunde, et sa oled pädev, jagad maailma asju ja sul on võimalus minna süvitsi.

Veebiarenduses hakkab sotsiaalmeedia periood läbi saama ja tekib personaalveeb ehk see, et sa võid minna ja oma isiksust veebis väljendada. Otsingumootorid hakkavad töötama sinu isiklikes huvides. Nad ei paiska sulle enam guugeldama hakates prügimäge, nii, et saad ühele küsimusele tuhat vastet. Kui oskad sisestada õiged märksõnad, siis saad juba väga personaalse vastuse. See on veebiarenduse tulevik, mis on juba praegu käimas. Kultuurikriise pole vaja karta, sest kultuur on isereguleeruv süsteem ja alati tasakaalus.

Siin on kõrvuti kaks protsessi, millest tuleb juttu ka suvekoolis. See on ristmeedia ja transmeedia fenomen. Transmeedia tähendab laiemas mõttes seda, et kultuuris on tehnoloogilise arengu situatsioonis teatud hulgal inimestel alati teatud huvi leida mingile traditsioonilisele tekstile väljendus uuel viisil. Näiteks võib teha “Kevadest” audio-visuaalse vormi või paroodia. Siin on heaks näiteks Youtubes olev “Kevade” IT-paroodia. See tähendab moodsat tõlgendamist ja seda, et klassika elab. Ja enamasti on objektiks just klassikalised tekstid, seega mängib tuntus väga suurt rolli.

Teine on aga ristmeedia, mis tähendab, et kui sünnibki midagi uut, siis see sünnib tänapäeval turunduse käigus. Turundamine tähendab siinkohal, et luuakse mobiili- ning arvutiplatvormid ja kogu info on väga selgesti sihtgrupile suunatud, kasutades selleks kõiki võimalikke kanaleid. Näiteks filmiteaduses on juba praegu selline mõiste, et mitte film ise pole filmiteaduse objekt, vaid objektiks on filmi kodulehekülg. Seal on olemas stsenaarium, intervjuud, näitlejatreilerid, filmi põhitreiler ja ka treiler teise kultuuri jaoks. Võtke näiteks Youtubes lahti “Mandariinide” treilerid, mis on tehtud Eesti ja Ameerika jaoks. Pikkus on neil sama, aga stilistika hoopis teine. Seda on väga huvitav vaadata, kuidas ameeriklane näeb “Mandariine” ehk Eesti-Gruusia filmi ja kuidas ta vahendab seda oma kultuuri.

Kuidas selles valguses mõelda Marshall McLuhani sõnadele, kes ütles, et kolmas maailmasõda on infoga peetav partisanisõda, kus sõjaväelaste ja tsivilistide vahel piirjooned puuduvad? Tänapäeval paistab, et igaüks istub enda kaevikus ja tulistab oma infoga kõiki ümbritsevaid?

See juba käib, aga selle jaoks on ka vastumeetmeid. Tõkestamised on ju väga moodsad. Mitmed riigid tõkestavad info levikut, nii et arvuti pole siiski universaalne. Vanasti kuulasime Ameerika Häält läbi ragina, sest segajad olid peal, aga sama toimub praegu internetis. Keelatud tekstid levivad küll kergemini, sest kanaleid on väga palju ja üleslaadijaid rohkem kui üks. Selles mõttes on alati võimalik, et opositsiooniline informatsioon jõuab pärale. Aga selle leidmine ja punkti väljaotsimine nõuab kellegipoolset vahendamist ja kultuuris toimub vahendamise vahendamise vahendamine.

Seega on kultuurilise informatsiooni otsimine muutunud samuti täiesti omaette probleemiks. Kommunikatsiooni muutumine on kahtlemata ka üks semiootika valdkondi, sest inimkultuur rajaneb kommunikatsioonil ja vahetu kommunikatsioon muutub ühel hetkel vahendatuks. Kui see vahendatuse aste muutub aga väga suureks, siis hakkab inimene ennast selles süsteemis kaotama ja igatsema tagasi intiimset kommunikatsiooni.

Alati, kui tuleb ette piir, siis algab elav suhtlemine. Kui Facebookis tuleb üleskutse, et tulge kõik ranna- või aiapeole, siis inimesed tulevadki kokku. See on väga kiire elava suhtlemise loomise viis, info levitamise viis. Küsimus on selles, kuidas me seda kasutame, sest nagu relv ei ole kunagi ise tapja, vaid tapja on inimene, siis sama kehtib ka tehnilise vahendiga. Küsimus on selles, kes ja kuidas seda kasutab.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: