Tehisintellekti levik muudab töökohtade struktuuri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: R.E. Barber Photography/Creative Commons

Tehnika kiire areng on muutnud päevakajalisemaks ka tehisintellekti väärkasutamisega seonduvad ohud. Arvamusfestivalil toimunud tehisintellekti moraalseid tahke lahanud arutelul leiti, et senisest rohkem tähelepanu tuleks pöörata automatiseerimisest tingitud muutustele tööhõives ning inimeste ja masinate vaheliste piiride hägustumisele, hoidudes samas tehisintellekti müstifitseerimisest.

Tulevik on juba kohal

Tehisintellekte saab jagada laias laastus kolmeks. Eristada saab kitsa kasutusvaldkonnaga ehk konkreetsete ülesannete sooritamiseks loodud tehisintellekti (artificial narrow intelligence ehk ANI), inimesega võrdset ja erinevate ülesannete lahendamiseks loodut (artificial general intellect ehk AGI) ja supertehisintellekti (artificial super intelligence ehk ASI).

„Me oleme intelligentsete masinatega juba harjunud. Praegu jäävad need kitsa kasutusalaga tehisintellekti piiresse,” avas vestlusringi Mats Volberg TÜ eetikakeskusest. Näiteks oleks inimesed veel paarkümmend aastat tagasi pidanud nutitelefonide pakutavaid võimalusi ulmeliseks. Tänapäeval on need aga kiiresti omaks võtnud. Inimesi malemängus võitvad arvutid ei üllata enam kedagi.

Inimese elutegevus on tehnikaga niivõrd läbi põimunud, et oleme juba ammu kaotanud oma tehnikast sõltumatu positsiooni.„Lihtne näide on elekter,” selgitas ERR-i teaduportaali toimetaja Jaan-Juhan Oidermaa, „me arvame, et me kasutame elektrit, aga elekter on saanud elu lahutamatuks osaks. Hetkel, mil tehisintellekt saab samasuguse positsiooni, võib juhtuda, et me ei oska ilma selleta enam hakkama saada, nt isesõitvate autode puhul,

„Samamoodi on muutnud maailma kolm olulist leiutist: maakaart, kell ja e-kirjavahetus,” lisas Maarja Kruusmaa, TTÜ biorobootikakeskuse juhataja, „inimestel ei ole enam vaba valikut võrgust loobuda. Ses mõttes oleme me samasuguses olukorras nagu kõigi oluliste tehniliste uuenduste puhul: mitte ainult meie ei mõjuta tehnoloogiat, vaid ka tehnoloogia mõjutab meid.”

Rao Pärnpuu, TÜ filosoofiamagistrandi sõnul võib tulevikus ilmneda põhimõtteline erinevus – superintellekti loomise puhul võib esimest korda ajaloos tõusta loodu oma looja – inimese – suhtes domineerivale positsioonile. „Sel juhul tekib vastutuste ja õiguste küsimus. Kas keegi, kes on meist väga erinev, on nii autonoomne, et ta vastutab moraalselt oma käitumise ja tegude eest? Kui me omistame talle vastutuse, siis peame andma talle ka mõned õigused,” nentis Pärnpuu.

Kaasaegses maailmas on tehisintellekti hakatud kasutama muu hulgas sõjalisel otstarbel relvasüsteemide automatiseerimiseks. Näiteks droonid võivad tulevikus iseseisvalt ringi liikuda ja otsuseid teha. On oht, et tehisintellekti ümber luuakse teatud müütiline aura, mis justkui vabastab selle loojad vastutusest. Märke sellest juba on – näiteks räägitakse „tapjarobotitest”. Vastutus tehisintellekti toimimise eest peab jääma inimesele, olid vestlusringis osalejad ühte meelt.

Lähituleviku dilemmad

Maarja Kruusmaa sõnul on praegu pakilisemad küsimused seotud sellega, et üha enam võimaldab tehnika välja vahetada inimese halvasti funktsioneerivaid kehaosi või organeid. Ent millal muutub inimene küborgiks?

„Me peame praegu täiesti loomulikuks, et inimesel on südamestimulaator või jalaprotees. Kuidas sa saad öelda, et südamestimulaatoriga inimesel pole sama palju õigusi kui tavalisel inimesel? Aga kui palju n-ö osi tuleb välja vahetada, et see küsimus tekiks? Näiteks Oscar Pistoriuse näide – kas on õiglane, et ta võistleb teistsuguse, parandatud kehaga? Varem või hiljem peame hakkama nende küsimuste üle arutlema,“ tõi ta näite.

Ent oluline on mõelda ka laiemalt. Mis hakkab toimuma maailmas, kui tehisintellekti arengu tõttu kaob ära suur osa töökohti? Ühest küljest jääb inimestel aega tegeleda oma lemmikalade ja hobidega. Teisalt, mis saab neist inimestest, kes kaotavad töö näiteks seetõttu, et otsustatakse kasutusele võtta isesõitvad autod?

„Statistiliselt on selgunud, et infotehnoloogia kasutuselevõtul luuakse ühe kaduma läinud töökoha asemel kolm uut,“ märkis Kruusamaa, „aga need töökohad pole sama struktuuriga. Küsimus on, kas me tahame automatiseeritud töökohti, kas me tahame inimesi ümber õpetada ja kas inimesed on selleks suutelised“.

Probleem võib tekkida, kui muutused on liiga kiired. „On tehtud väga häid analüüse, millised stsenaariumid meid tulevikus ootavad,” märkis Kruusmaa. „Kahjuks on need jäänud tähelepanuta. Lahenduseks võiks olla see, et valitsused mõtlevad ette, mida tehnoloogilised muutused endaga kaasa toovad. Samuti peaks iga indiviid oma tulevikku ette planeerima ja valmistuma ajaks, mil automatiseerimine hakkab töökohti kaotama.”

„Küsimus pole mitte niivõrd tehisintellektis ega töökohtade kadumises, vaid selles, millised majanduslikud ja poliitilised mudelid me välja kujundame. See on pigem sotsiaalne kui tehnoloogiline küsimus. Meil on olemas piisavalt infot, et valmistuda lahenduste otsimiseks,” lisab Rao Pärnpuu.

Arutelu “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud” korraldas arvamusfestivalil Tartu ülikooli eetikakeskus.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: