Analüüsi kohaselt kasutas Michelangelo kümnendsüsteemis kuldlõiget. See tähendab lõigu jaotamist kaheks osaks nii, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa geomeetriline keskmine. Seda suhet saab väljendada matemaatilise konstandiga fii ning seda konstanti nimetataksegi kuldlõike suhtarvuks.

Kuldlõige on teadlastele andnud mõtteainet juba sajandeid, sest seda tuleb tihti ette looduses – vaadake kas või lillede kroonlehti või tigude kodasid. Kuldlõiget võib kohata ka sümmeetrilistes arhitektuurivormides aga ka muusikas. See matemaatiline konstant pakub meie ilumeelele naudingut.

Nüüd on seega leidnud kinnitust ka kuldlõike kasutamine Michelangelo töödes, mis omakorda lahendab omal moel saladuse, miks mõjub Michelangelo looming, näiteks Sixtuse kabeli lagi, meile harmoonilise ja esteetiliselt nauditavana.

Michelangelo tööd on varemgi huvi pakkunud erinevate meditsiini- ning loodus- ja täppisteadlastele. Näiteks 1990. aastal märkas Frank Lynn Meshberger, et „Aadama loomise“ stseenil on Jumalat ümbritseval taustal kujutatud anatoomiliselt täiuslikku aju. Ehkki pildil on tegu kangast ning hõljuvatest inglitest kompositsiooniga, suutis Meshberger selles näha aju koos selle osadega.

Meshbergeri väite põhjal on välja pakutud, et „Aadama loomise“ asemel võiks fresko kanda nime „Aadama annetus“, kuivõrd „aju“ sisse paigutatud Jumal võiks Aadamale annetada mitte ainult elu, vaid mõistuse.

Teada on fakt, et Michelangelo oli inimkeha anatoomiast väga lummatud ning kasutas selle tundmaõppimiseks tihtilugu lahkamist. Sestap pole kuigi ebatavaline, et Michelangelo maalid ja skulptuurid on kõrgrenessansile omaselt inimkeha täiuslikkust peegeldavad.