Päikese aktiivsus väheneb, kuid kas see toob aastaks 2030 väikese jääaja?
Päikese aktiivsuse tsüklilist muutumist on seostatud kliima jahenemisega Maal. Hiljuti avaldatud uuringu tulemused viitavad päikese aktiivsuse vähenemisele järgmise 15 aasta jooksul ning seoses sellega on hakatud ennustama väikese jääaja teket. Kuid kas ühe nähtuse esinemine toob kindlasti kaasa ka teise?
Möödunud nädalal Walesis toimunud Briti Kuningliku Astronoomiaühingu koosolekul märgiti, et päike on sisenemas tsüklisse, kus selle aktiivsus on madalam. See vallandas meedias ja sotsiaalmeedias arutelu, kas saabumas on uus minijääaeg. Ettekande põhjal tehti järeldusi, kohati ennustusi, et paarikümne-aastane väike jääaeg võib saabuda juba järgneva 15 aasta jooksul.
Ettekandes anti ülevaade tänavu juunis avaldatud uuringu tulemustest, kus analüüsiti Päikese aktiivsust 21-23 tsükli ajal. Täpsemalt räägiti, et päikese aktiivsustsüklite mõõtmises on kasutusele võetud mudel, mis võimaldab teha täpsemaid ennustusi Päikese aktiivsuse kasvamise või kahanemise kohta.
172 aasta eest avastati, et Päikese aktiivsus kasvab ja kahaneb iga 10-12 aasta järel. Paraku on iga tsükkel veidi erinev teistest ning seni kasutusel olnud mõõtmismudelitest pole suutnud seda fenomeni lõpuni selgitada.
Uus mudel, mida möödunud nädalal tutvustati, annab alust arvata, et päikese aktiivsus sõltub kahest konvektsioonist, millest üks asub Päikese pinna lähedal, teine sügavamal. Uuridest Päikese magnetvälja muutusi, avastas professor Valentina Žarkova juhitud teadlaste rühm, et Päikese põhja- ja lõunapoolkerade vahel liigub kaht erinevat tüüpi magnetlaineid ning need pärinevad kahest erinevast kihist. Mõlema laine sagedus on umbes 11 aastat.
Neid andmeid vaadeldi koos päikeseplekkide hulga esinemisega – seegi on üks Päikese aktiivsuse mõõtmise komponent – ning leiti, et see võimaldab väga täpselt mõõta Päikese aktiivsuse muutumist. Kui need magnetlained on omavahel täielikus resonantsis, on päikese aktiivsus väga kõrge. Resonantsi puudumine tähendab aga Päikese aktiivsuse kahanemist.
Praegu käesolev 25. tsükkel lõppeb aastal 2022. Seejärel algava 26. tsükli ajal muutuvad eelmainitud magnetlained teineteise peegelpildiks ning on samal ajal tipus Päikese eri poolkeradel, mis sisuliselt tähendab teineteise mõju tühistamist, selgitas Žarkova, kes küll oma ettekandes ei järeldanud, et see automaatselt toob kaasa Maal kliima jahenemise või väikese jääaja.
Nende arvutuse kohaselt on aastateks 2030-2040 oodata Päikese aktiivsuse vähenemist 60 protsendi jagu. Päikesekiirguse hulk väheneb tugevalt, mis omakorda tähendab, et atmosfäärist tuleva soojuse hulk kahaneb.
„Me ei öelnud midagi kliima jahenemise kohta, kuid ma ilmselt nõustun väitega, et seda võib oodata,“ ütles Žarkova hiljem ettekandest lähtunud meediakajastusi kommenteerides. „Meie ennustasime uut Maunderi miinimumi.“
Kahe-aastaste intervallidega tehtud pildid kujutavad Päikese aktiivsust 11 aasta vältel – 1996. aastal oli tegu miinimumiga, 2000. aastal maksimumiga. Pildil näha olevad valged laigud esinevad intensiivsete magnetlainete ajal.
Sarnast aktiivsuse kahanemist täheldati kõige ekstreemsemana aastatel 1645-1715, kus vaatlusandmete kohaselt esines päikeseplekke harvem kui tavaliselt ning seda nimetatakse Briti astronoomi Edward W. Maunderi järgi Maunderi miinimumiks ehk Päikese aktiivsuse miinimaalperioodiks. Maunderi miinimum oli Maal väikese jääaja kõige külmem aeg.
Väikesel jääajal, mille külmamaksimumiks loetakse aastaid 1550-1750 ning mida ülaltoodud joonisel võib näha tähistatuna Spöreri miinimumina, suri nälga suur osa eesti rahvast, jõudsalt kasvasid liustikud, Taani väinad külmusid ning Hollandi kanalitel sai uisutada.
Samas aga on eelmise väikese jääaja (17.-18. sajandi vahetusel) kohta märgitud ka seda, et tegu polnud globaalse kliima jahenemisega, vaid temperatuuride langemisega Euroopas. Selle põhjuseks peetakse pigem aga vulkaanilise tuha pilvi, mis mõjutasid päikesekiirguse jõudmist maapinnale.
Kuigi päikeseplekkide esinemisel ja Päikese aktiivsusel on oma mõju Maale jõudvale soojuse hulgas, ei ole see alati ainus globaalseid temperatuure mõjutav tegur. Näiteks põhjapoolkerale 1300 aastaks jahedama temperatuuri ehk Dryase perioodi toonud kliimamuutuse põhjustas hoopis Golfi hoovuse muutus, mida omakorda mõjutas Kanada jääpaisjärvede vesi.
Erinevaid Päikese aktiivsustsüklite äärmusi näitav aegrida. Joonis: Leland McInnes/Wikimedia Commons
Väikest jääaega on prognoositud tegelikult vähemalt kord aastas viimase kümne aasta vältel. Näiteks 2013. aastal ennustas NASA „uue Maunderi miinimumi lävel olemist“ ning arvati, et Päikese 25. tsükli ajal on Päikese magnetväli nii nõrk, et päikeseplekke ei tekigi. Sarnase ettekuulutuse tegi NASA ka 2011. aastal.
2006. aastal analüüsis akadeemik Anto Raukas erinevaid kliima soojenemist ja jahenemist mõjutavaid tegureid, märkides ära ka Ago Jaani prognoosi, et 2015. aastal on Peipsi järvel oodata uut maksimumveeseisu, mis annab võimaluse kontrollida, kas see langeb kokku planeedil algava jahenemisega või mitte.
Astronoom Kalju Eerme märkis aga juba 2008. aasta Horisondis, et väike jääaeg läheb peaaegu täielikult Päikese arvele. Alates 1985. aastast on kliima jätkuvalt soojenenud, kuid Päikese aktiivsus juba tasapisi langusesse pööranud.
Kalju Eerme: "Kokkuvõtvalt võiks nentida, et kuigi Päikese mõju kliimale on olemas, pole see ainus kliima muutumist põhjustav tegur ja tema suhteline tähtsus kliima muutumisse ei ole kestvalt ühesugune."
ERR Novaator soovitab lugeda Kalju Eerme ülevaadet kliimamuutuste ümber puhkenud kirgede tormist tänavusest maikuu Horisondist ning kuulata temaga tehtud intervjuud Kuku taskuhäälingust.