Eesti imetajaid käsitlev koguteos pakub liikide kohta uusimaid andmeid   ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kabehirv.
Kabehirv. Autor/allikas: Johann-Nikolaus Andreae / Wikimedia Commons

Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut andis välja põhjaliku õpiku “Eesti imetajad: liikide tundmaõppimise teejuht”, mis on mõeldud nii üliõpilastele kui ka loodushuvilistele laiemalt. Kolme aasta vältel kokkupandud teos sisaldab endas uusimaid arvandmeid 70 meil kohatud või elava imetajaliigi kohta.

 

Autorite eesmärk oli koondada andmed Eestis esinevate imetajaliikide bioloogia ja nende populatsioonide seisundi kohta ühte allikasse. Kirjutamisel jagati loomarühmad nii, et iga autor käsitleb rühma, mida ta kõige paremini tunneb. Nõnda kirjutaski Jaanus Remm näriliste ning putuktoiduliste osa, Oliver Kalda käsitiivaliste, Harri Valdmann sõraliste osa ning aitas kirjutada kiskjaliste osa. Ülejäänud osad pani kokku Epp Moks.

Raamatu üllitamise ajendiks sai Harri Valdmanni sõnul vajadus täiendada vahepeal tekkinud lünka, kuna praktikumides tänini kasutatav Anne Kirgi sulest pärit eelmine õppevahend anti välja 1990-l aastal. Viimane põhjalik imetajaid käsitlev koguteos aga ilmus ligi 60 aastat tagasi. “Seega olid kõik arvandmed vananenud ja kuna oleme ise bioloogias teinud palju uurimusi, siis soovisime neid tulemusi ka raamatus käsitleda,” ütles Valdmann.

„Ehkki tundub, et imetajad on juba ammu läbi uuritud loomarühm, avastatakse ka siin uusi aspekte ning aja jooksul on muutunud mitme loomapopulatsiooni seisund. Samuti on uuemate, molekulaarsete meetodite kasutuselevõtt võimaldanud täiendada varasemat, morfoloogilistel tunnustel põhinevat süstemaatikat,“ kirjeldasid õpiku autorid. Raamatusse „Eesti imetajad: liikide tundmaõppimise teejuht“ on koondatud kõik imetajad, kes elavad Eestis või keda on siin kohatud alates 20. sajandist.

Sestap leidsid kaante vahele tee ka uued ja eksootilisemad imetajaliigid, nagu valgevaal, valgekoon-delfiin, šaakal, maailma kõige pisemaks imetajaks peetav kääbus-karihiir ja ahm ehk kaljukass, keda nähti eelmisel sajandi Eestis eksikülalisena vaid viiel korral. Lisaks käsitletakse õpikus tähnikhirve ja kabehirve, kes Valdmanni sõnul pole küll looduslikult siia levinud, ent on jõudnud meile ilmselt naabermaades olevate hirvekasvatuste kaudu.

“Tegemist on küll õpikuga, ent soovisime teha raamatu atraktiivsemaks ka laiemale publikule: jahimeestele, loodushuvilistele ja kõigile neile, kel on vajadus saada teavet Eesti imetajate kohta,” lausus Valdmann.

TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlaste koostatud raamat on internetis huvilistele vabalt kättesaadav.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: