Loomaõiguslased: ebatõhusatele loomkatsetele tuleb alternatiive otsida ({{commentsTotal}})

Jänes laboris
Jänes laboris Autor/allikas: Understanding Animal Research / Wikimedia Commons

Euroopa Parlament ja Komisjon võõrustasid sel nädalal loomkatsete keelustamist taotleva kodanikualgatuse “Stop Vivisection” esindajaid. Oma petitsioonile üle Euroopa ligi 1,2 miljonit allkirja kogunud initsiatiiviga on Eesti poolelt liitunud organisatsioon Loomade Nimel. Organisatsiooni seisukohti tutvustas koostöös loomade eestkoste organisatsiooniga Loomus kampaaniate koordinaator ja kõneisik Anita Jürson.

Kuivõrd hästi on praegu Teie meelest EL-s loomkatseid puudutav reguleeritud?

Praegu on Euroopa Liidus keelatud loomkatsed kosmeetikatoodete testimiseks. See on suur edusamm ja Euroopa on selles mõttes eeskujuks ülejäänud maailmale. Loomkatsed on lubatud teistes valdkondades nagu teadus ja meditsiin. Nende valdkondade tegutsemist loomkatsete valdkonnas reguleerib Euroopa Liidus direktiiv 2010/63/eu. Loomakaitseorganisatsioonid on seda direktiivi kritiseerinud mitmes punktis.

Näiteks ei ole seal selgelt välja toodud piiranguid inimahvide kasutamiseks katsetes; tugevaid piirangud korduskatseteks loomadel; nõuet selliste katsete lõpetamiseks, mis põhjustavad loomadele tõsist ja pikaaegset valu

Tänapäevaseid meditsiinilisi loomkatseid tehakse pigem juriidilistel kui teaduslikel põhjustel. Loomkatsed põhinevad uurimiseetika põhimõtetel, mis on koostatud üle 50 aasta tagasi. Teadus on vahepeal arenenud, kuid seadused ei ole kahjuks teaduse arenguga kaasa käinud.

Mida tooks teie perspektiivist vaadates kaasa loomkatsete totaalne keelamine ja kuidas kaitseks see loomade õigusi?

Loomkatsete totaalne keelamine oleks väga suur edusamm nii inimtervise, keskkonna kui ka loomade õiguste kaitses. Loomkatsete tulemused ei anna usaldusväärset teavet haigustest ja erinevate ainete mõjust inimestele, sest inimeste ja loomade organismid on erinevad. Seega toimub maksumaksja ressursi raiskamine - märkimisväärsed summad kuluvad loomkatsemudelitele, mis ei ole pädevad hindama ravimite toimet inimestel. Inimene ja katseloom on geneetiliselt niivõrd erinevad, et loomadel toimivad ravivõtted ei üldistu inimestele või osutuvad isegi kahjulikuks. Iganenud katsemudelitest kinni hoides pikendatakse aega, mil toimivad ravivõtted inimesteni jõuavad. Loomkatsete ebaefektiivsust on tunnistanud ka näiteks USA riikliku terviseinstituudi endine direktor dr. Elias Zerhouni. Lisaks sellele, et loomkatsed on ebaefektiivsed, on need sageli ka julmad ja põhjustavad loomadele tõsiseid kannatusi.



Mida võib loomakatsete totaalne keelustamine tähendada Euroopale? Kaasa arvatud siinsele teadusele, majandusele jne?

Ühest küljest on arusaadav, et juurdunud harjumuste muutmine võib alguses olla raske. Teisest küljest võib loomkatsete keelustamine innustada rohkem tegelema innovaatiliste, efektiivsete ja eetiliste alternatiivide väljatöötamisega ja tuua kokkuvõttes rohkem kasu. Kui loomkatsed keelustataks, innustaks see arendama neile efektiivsemaid alternatiive ja Euroopa võiks saada selle valdkonna teerajajaks. Euroopale võiks loomkatsetest loobumine tähendada pigem ravimiuuringute efektiivsuse tõusu ja täpsemaid tulemusi.

Loomkatsete keelamine tähendaks, et kõikvõimalikke katseid hakatakse tegema
 hoopis inimestel – kas oleme selleks ikka valmis?

Ka praegu toimuvad lisaks loomkatsetele ka inimkatsed, sest pärast loomkatseid testitakse ravimeid ka inimestel. Seejuures lükatakse enamus ravimitest, mis läbivad loomkatsete faasi, inimkatsete faasis tagasi. Inimestel on erinevalt loomadest vaba valik katsetes osalemiseks ja võimalus väljendada oma soove. Inimestega ei tohiks teha katseid sunniviisiliselt ja katses osalevate inimeste tervist ei tohiks ohtu seada.

Kuid valik ei seisne ainult loom- ja inimkatsete vahel, sest neile on ka muid alternatiive. Oluline roll oleks alternatiivsetel katsemeetoditel, nagu in vitro katsed ja arvutisimulatsioonide abil korraldatavad katsed, milles ei pea osalema ükski elusolend.

Milliseid võimalikke alternatiive ja lahendusi te selle küsimuse puhul näete – kui loomkatsed on keelustatud ja inimkatsed mittelubatud või ühiskonnas mittetolereeritavad?


Usume, et on aeg paradigma muutuseks: selle asemel, et riik kohustab ravimitootjaid loomkatseid tegema, peaks neilt hoopis nõudma kaasaegsemate, usaldusväärsemate ja eetilisemate alternatiivide kasutuselevõttu. Seetõttu loodi Euroopa Liidu kodanikualgatus “Lõpp loomkatsetele”. Algatusel õnnestus ületada allkirjade miinimumpiir, milleks oli miljon allkirja. Lisaks on vähemalt 12 riiki ületanud riikliku miinimumpiiri, mis näitab algatuse tugevat toetust üle Euroopa. Eesti oli üks neist riikidest, olles kogunud 6179 häält ehk 137 protsenti nõutud allkirjade arvust. Eestis lõid allkirjade kogumisel kaasa Eesti Loomakaitse Selts, organisatsioon Loomade Nimel ja MTÜ loomade eestkoste organisatsiooni Loomus eelkäija MTÜ Kuulikodu.

Oluline oleks alternatiivsete katsemeetodite arendamine, näiteks in vitro meetod, arvutisimulatsioonid, ja katsed vabatahtlike inimestega. In vitro katsed kujutavad endast erinevate rakukudede kasvatamist tehistingimustes katsete tegemise eesmärgil. Teadlased on välja arendanud keerulisi arvutimudeleid, mis suudavad täpselt ennustada teatud ainete mõju inimorganismile ja haiguste arengut. Samuti on olemas katsemeetod, mis kujutab endast mikrodooside annustamist inimvabatahtlikele, mis võimaldab tehnika abil jälgida teatud ainete käitumist inimorganismis katsealuse tervist ohtu seadmata.

Alternatiivid on sageli märksa usaldusväärsemad kui loomkatsed ja ei hõlma endas tarbetute kannatuste põhjustamist loomadele. Alternatiivide arendamisse tuleks rohkem investeerida ja kasutada selleks ka Euroopa Liidu vahendeid, et arendada eetilisi ja usaldusväärseid katsemeetodeid.

 

Eetik: loomkatsete keelamine sõltub nii isiklikust kui ühiskonna valmidusest

Loomkatsete totaalne keelamine tähendaks, et katseid hakatakse tegema hoopis inimestel, ent kas oleme ikka selleks valmis ja millised on siin võimalikud alternatiivid? ERR Novaator palus seda kommenteerida eetika uurimisele keskenduval Tartu ülikooli praktilise filosoofia teaduril Külli Keerusel.

"Kui rääkida inimkatsetest, siis antud küsimuste sõnastus eeldab justkui neid praegu üldse ei tehtaks. Neid nimetatakse lihtsalt teisiti – kliinilisteks katseteks, kliinilisteks uuringuteks vms. Tõsi, tavaliselt eelneb inimkatsele loomkatse. Mõistlikum oleks küsida, milliseid katseid ollakse valmis tegema inimestel ja milliseid mitte; milliseid ilma eelnevalt loomadel katsetamata ja milliseid mitte? Kui suure riski on inimesed valmis enda kanda võtma?

Teiseks, küsimust, kas oleme ikka inimkatseteks valmis, võib lugeda ka mitut moodi.
a) Sageli tuuakse inimkatsete argument loomkatsete pooldajate poolt välja retoorilise tagamõttega, et kui me ei saa teha loomkatseid, siis tõsiste haiguste raviga edasiminemiseks peaksime tegema inimkatseid – aga midagi nii jubedat me ju ometi inimestele teha ei taha! Siin omakorda on eeldus, et katse on katsealusele (alati) jube asi, millega kaasneb piin ja kannatus. Kui aga nii, siis kuidas on otsekohe ununenud, et loomkatse on jube asi ka loomale?

Kuid eeldus, et katsega seonduvad jubedad üleelamised, ei pruugi muidugi kehtida kõigi katsete kohta. On hulk katseid, mille käigus loom tuimestatakse, uinutatakse, tehakse protseduur ja enam ei äratata, st hukatakse. Kas surm on jube asi sellele, kes sureb operatsioonilaual? Kui jah, siis mis mõttes? Kas see on samal määral ja samas mõttes jube nii inimesele kui loomale?

b) Küsimusega võidakse mõelda ka seda, kas teadus on nii kaugel, et raskete haiguste ravi väljatöötamisel on juba praegu võimalik loomkatsete alternatiividele üle minna (nt koekultuuri uuringud, arvutimodelleerimine jne)? Siingi võib välja tuua ühe varjatud eelduse, mida tavaliselt kahtluse alla ei seata.

Nimelt eeldatakse loomkatsete diskussioonis sageli, et inimeste haiguste ravi õigustab automaatselt peaaegu kõiki abinõusid. Juhul, kui loomkatse aitab inimese haiguse ravile lähemale liikuda, on see õigustatud. Illustreerimaks, et see ei pruugi automaatselt nii olla, kujutagem ette, et ema vähiravi leidmiseks tuleks kõigepealt uurida tema paarikuist imikut. Imik pannakse magama, kolju avatakse, aju võetakse välja ja uurimiseks segmenteeritakse, imik on surnud. Milline ema ütleks: „Jah, tehke seda, kui see on vajalik minu kannatuste vältimiseks!“ On märksa tõenäolisem, et ta on valmis ise ükskõik kui palju piinlema, kuid tema last puutuda ei või!

On terve hulk inimesi, kes on valmis sama suhtumist laiendama loomadele. Neile on arusaamatu, kuidas üldse võib nõuda, et keegi teine kannatab nende nimel? Nad on valmis oma saatust ise kandma. See ei ole seisukoht, et imikutel katsetamine oleks lubatud, see on seisukoht, et loomadel katsetamine ka ei ole. Siingi ei ole küsimus niivõrd kas/või-tüüpi; vaid mil määral? Mil määral oleme valmis – igaüks isiklikult ja ühiskonnana koos – (vastutust) enda kanda võtma?"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: