Konnauurija kohtas koerailmas kolme karu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Noor karu piidleb vana männi otsast kahepaiksete uurijat Elin Soometsa
Noor karu piidleb vana männi otsast kahepaiksete uurijat Elin Soometsa Autor/allikas: Elin Soomets

Vihm. Rahe. Lumi. On reede, 17. aprilli hommik Võrtsjärve põhjatipu äärsel luhal Leie-Oiu vahelisel teel. Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma doktorant Elin Soomets ragistab üksi teeäärses võsas. Ta uurib veesilmasid – näe kudupall! –, kaardistab kahepaiksete elupaiku ja mõtleb: kust konnad tulevad ja kuhu nad teed ületades lähevad?

Selle kohta peab ta vastuse andma Eestimaa Looduse Fondile ja maanteeametile, et need teaksid, kuhu oleks mõistlik sellel viiekilomeetrise lõigu ümberehitamisel konnatunnelid rajada.

Klõpsa kaardile ja otsi üles kohad, kus konnade kevadised rändeteed sinu kodu lähedal autoteedega ristuvad.

“Tavaliselt, kui mingi robin lahti läheb, olen valmis, et õhku tõuseb metsis või mõni muu suurem lind. Aga kui ma nägin, et minust vaid 20 meetri kaugusel ronivad vana männi otsa kolm karu,” Soomets teeb pausi. “Ega mul suurt hirmu olnud, aga adrenaliin lõi verre küll!”

“Mis siis kui ma seisan praegu ema ja poegade vahel?” Kohe meenusid loodussõbrale varasemast ka põdra ja vasika vahele jäämine ning sarnane olukord rannaniidul Šoti mägiveistega. “Ema oli siis ikka väga kuri ja ma tegin elujooksu!”

Seda mõeldes, oli Soomets intuitiivselt juba poolsada meetrit mööda sihti taganeda jõudnud ja kaks noort, arvatavasti möödunud aastal sündinud, karupoega puu otsast alla tulnud.

“Kolmas ilmselt kartis ja ronis kõrgemale, vaatles mind kord ühelt poolt, kord teiselt poolt puud,” meenutabv Soomets, kuidas ta märjas kraavis, vesi napilt üle kummikuääre tulemas, ligi 20 minutit metsaotiga tõtt vaatas.

Umbes tund aega pärast seda kuulis Soomets läheduses oleva puu tagant valju urinat ja ninast õhu välja puhkimist. “Ilmselt oli see sokk. Neil on praegu jooksuaeg. Ent kuna ma olin just äsja karupoegasid näinud, ei olnud mul soovi seda kontrollida.”

Elin Soomets on harjunud väiksemaid ja suuremaid loomi ja linde kohtama. Karu oli viimane Eesti suuruluk, kes tal kuni reedeni nägemata oli.

Leia pildilt karu. (Elin Soomets)

Lisaks sellele, et Soomets veedab suure osa oma vabast ajas looduse rüpes, käib ta sageli ka Soomaal doktoritöö jaoks andmeid kogumas. Seal taastatakse metsise elupaiku – võetakse metsa maha ja pannakse kraave kinni, et kuivanud alast saaks jälle liigniiske lodumets. “Mind huvitab, kuidas see kõik kahepaiksete sigimist mõjutab,” rääkis doktorant.

“Veel möödunud kevadel olid seal konnadel selleks suhteliselt kehvad tingimused. Kui mets võetakse maha ja kraavid pannakse kinni, tekivad häilukohad. Sellised ajutised veekogud peaksid konnadele sigimiseks hästi sobima, kuna seal ei ole kalu, kes kulleseid sööks,” rääkis Soomets. “Ja mida kiiremini vesi häilus soojeneb, seda kiirem on seal kulleste areng.”

Pandivere ja Lõuna-Eesti piirkonnas uurib ta harivesilikule ja mudakonnale kaevatud tiike. Peamiseks küsimuseks on, kas need tiigid on paremad või kehvemad elupaigad kui looduslikud veekogud või saunatiigid ning kas samas leiavad sigimisvõimaluse ka teised konna- või kiililiigid.

Eile hommikul rääkis zooloog Harri Valdmann “Terevisioonis”, mida teha siis, kui kohtate metsas karu. Intervjuud Valdmanniga saab vaadata järgnevast videost:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: