14. aprillil 2014 kauples euro USA dollari vastu kursiga 1,3821, aasta hiljem on vahetuskurss 1,055 ehk euro on aastaga odavnenud dollari suhtes üle 23 protsendi. See tähendab, et kõik kaubad, mille hinda märgitakse dollarites, on eurot kasutavatele riikidele muutunud üle 23 protsendi kallimaks. Sama kehtib ka vastupidi: kõik eurotsoonis toodetud kaubad, sealhulgas nendes riikides reisimine, on muutunud 23 protsendi võrra odavamaks. Niiviisi maksis näiteks eelmisel aastal üks 30 000 eurot maksev BMW USA-s üle 40 tuhande dollari, nüüd on see 10 tuhat dollarit odavam.

Kas keskpank peaks midagi kiiresti ette võtma, et olukorda muuta? Mida keskpank üldse sellises olukorras saab teha? Lühike vastus on, et hetkel ei ole vaja midagi teha, džinn on juba pudelist välja lastud ja hetkel on vaja loota, et täiendav rahapakkumine hakkab Euroopa majandusele positiivset mõju avaldama.

Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et n-ö vabalt ujuvate valuutade puhul ei ole valuutakurss omaette poliitikainstrument ehk keskpank ei tohiks sekkuda kursi kujundamisse, tehes valuutaturul tehinguid. Peamisteks rahapoliitika instrumentideks on viimastel aastatel olnud eelkõige baasintressimäärade alandamine ja rahapakkumise agressiivne suurendamine läbi võlakirjade ostmise, mis on tuntud ka kui “rahatrükk”. Riikide võlakirju ostes paisatakse ringlusesse täiendavat kodumaist raha, siit ka võrdlus rahatrükkimisega. Samas ei ole raha juurdetrükkimine pikaajaliselt jätkusuutlik majanduse elavdamise vahend. Euroopa majanduse konkurentsivõime tõstmiseks on vaja struktuurseid reforme, tarvis on tõsta tootlikkust, tõsta tööjõu haridustaset, üldist hõive taset, parandada demograafilist olukorda jne.

Et rahapoliitika instrumentide seost valuutakursiga paremini avada, on oluline mõista valuutaturu osalejate käitumise tagamaid. Valuutaturg on maailma suurim finantsturg. Igapäevane valuutaturu käive ehk kogu kauplemismaht ületab viit triljonit USD. Võrdluseks – kõigi maailma aktsiaturgude käive kokku ulatub päevas 200 miljardi USD-ni. Kui suure osa ehk 48 protsenti igapäevasest käibest moodustab rahvusvaheliste ettevõtete ning valitsuste valuutatehingud ja kommertspankade poolne likviidsuse pakkumine valuutaturul, siis veelgi suurema osa ehk 52 protsenti moodustavad finantsasutuste nagu investeerimispangad, riskifondid, pensionifondid jt igapäevased valuutatehingud. Mõlema grupi käitumine mõjutab valuutakurssi erinevates perspektiivides.

Rahvusvaheliste kaubavoogudega seotud valuutatehingute mõju kursile avaldub viitajaga ja on pigem aeglane, kui koheselt kursimuutustele reageeriv ja kurssi kiiresti mõjutav. Alguses toodud BMW näites viib auto hinna alanemine USA-s dollarites tõenäoliselt suurema nõudluseni BMW järgi ka USA enda automarkidega võrreldes. Et aga tarbijate eelistused, kas osta BMW või mõni USA auto, olulisel määral muutuksid, peab Euroopas toodetud kauba hind tarbija jaoks olema olulisel määral alanenud, st antud näites euro kurss juba piisaval määral dollari suhtes langenud. Kui aga nõudlus mõne Euroopa kauba järele USA-s olulisel määral suureneb, seda näiteks tulenevalt odavamast hinnast, peavad nende kaupade ostjad ostma ka suuremal hulgal eurosid ning müüma dollareid, mis omakorda tõstab euro kurssi dollari suhtes.

Finantsasutuste valuutatehingud on aga märksa enam juhitud rahapoliitikast ning nende tehingute mõju valuutakursile on märksa enam tuntav. Finantsasutused otsivad tüüpiliselt oma rahale tootlust või turvalisust. Sõltuvalt sellest, mis riigis on parasjagu intressimäärad kõrgemad või tõenäosus intresside tõusuks suurem, liigub sinna ka raha. Niisiis võiks küsida, miks peaks suur osa globaalselt tegutsevaid ja kõrgemat tootlust otsivaid investoreid soovima oma raha hoida Jaapanis või eurotsoonis, kus intressimäärad on nullilähedased või peab raha hoidmisele lausa peale maksma. Selle asemel võiks investeerida oma raha USA-s deposiitidesse või võlakirjadesse, kui keskpank on lubanud hakata intresse tõstma. Märksa mõistlikum (ja nii paljud investorid käituvadki) on võtta eurodes või jeenides laenu ehk müüa vastavat valuutat ja osta mingit intressi kandvat vara USA-s ehk sisuliselt osta dollarit.

Mis saab aga eurost edasi ja kuidas see mõjutab Eesti tarbijaid ja ettevõtteid? Nagu eelnevalt Saksa autotootja näitel kirjeldatud, võidavad euro kursilangusest kõik ettevõtted, kes kasutavad tootmisel eurodes ostetavaid sisendeid nagu tööjõud ja toorained ning müüvad oma tooteid eurotsoonist väljapoole. Ekspordi kasv soodustab investeeringute teostamist ja töökohtade loomist, laiemalt majanduse aktiveerumist. Seetõttu ei ilmselt niipea loota Euroopa keskpanga poolt intresside tõstmist, sest odav euro on Euroopale kasulik.

Euroopa keskpanga juht Mario Draghi on öelnud, et Euroopa ja USA on erinevatel rahapoliitika teedel – USA on muutmas rahanduspoliitikat rangemaks, see tähendab tõstmas peagi intresse, lõppenud on “rahatrükk” ning eurotsoonis on jaanuaris käivitunud “rahatrükk”, mis kestab eeldatavasti 2016. aasta septembrini. Teisiti öeldes on Euroopa USA-st rahapoliitika mõttes ajaliselt maas. Intressimäärad on juba nullilähedased ja üleöö-deposiidilt ka negatiivsed. Tulemuseks on see, et erinevus USA ja eurotsooni rahapoliitika vahel laieneb veelgi, mis viib euro täiendava odavnemiseni USA dollari suhtes ning meie eksportööride konkurentsivõime paranemiseni.

Teisalt toimib pidurina impordi kallinemine, eriti kui tegemist on tehnoloogiliste oluliste sisenditega aparatuuri, seadmete või masinatega, mida ostetakse dollarite eest. Teine arengu pidur on nafta kallinemine. Naftaturg toimib dollarites ja kursi kallinemine avaldub Euroopas kütuse kallinemisena. Nafta on oluline tootmissisend ning selle kallinemine mõjub majandusele negatiivselt, olgu siis kütte või transpordi kallinemise läbi. Kindlasti kaotavad need riigid Euroopas, mis impordivad olulisel määral väljaspoolt EL-i. Eesti väliskaubandusest moodustab õnneks lõviosa kaubavahetus eurotsooni riikidega.

Euro languse peatumiseks peavad suurenenud rahvusvahelised kaubavood hakkama olulisel määral tasakaalustama finantssektori rahavoogusid. Teisti öeldes peab Euroopa majandus kasvama hakkama. Kuigi viimasel ajal on olnud märgata eurotsooni majandusnäitajate paranemist, oleme alles taastumise alguses ning intresside tõstmisest oleme aastate kaugusel. Selge on aga see, et kui inflatsioon peaks olulisel määral kiirenema ja majandusolukord paranema, on Euroopa keskpanga võimuses intresside tõstmine ja “rahatrüki” peatamine, mis viib euro kursi tugevnemiseni dollari suhtes. Hetkel selleks põhjust pole.

Seega pole ka väikeinvestoril põhjust Euroopa keskpanga soovitule vastupidiselt käituda ning tasub hoiustada oma raha dollaris. Läbi odavama euro saab eurotsooni majandus usutavasti positiivse laengu ning alles siis, kui meediaväljaannete pealkirjast on leida märksõnu nagu “inflatsiooni tõus” ja “majanduskasv”, on aeg raha uuesti Euroopas teenima panna.