Kristjan Port: asjade internet ähvardab kafkaliku maailmaga ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: ~BostonBill~/Creative Commons

Franz Kafkal on lugu seaduse pärast ametimaja külastavast inimesest, kes jääb aga asutuse irvakil ukse kõrval seisva valvuri ees seisma, kuna too nõuab edasipääsuks luba. Luba mehel pole ja ta jääb ootama. Ta osutab valvurile, kui lihtne oleks teda sisse lasta. Valvur on sellega päri, aga vastasseisu soovimata otsustab mees edasi oodata.

Kulub aastaid. Mees hakkab juba surema ja otsustab tülitada veel korra valvurit küsimusega, miks pole kõikide nende aastate jooksul keegi uksest sisse astunud? Valvur vastab, et põhjus on väga lihtne, kuna see uks on loodud ainult tema jaoks, kuid paraku peab ta selle nüüd sulgema.

Selle sürrealistliku loo mõte on tekitada ängi, et ära tunda vägevat võimu, mille oleme loonud endi huvides, aga mis läbi mingi arusaamatu protsessi on muutunud elu rõhuvaks kalgiks ning mõistetamatuks jõuks. Näideteks võib olla bürokraatia ja õiguse mõistmine, aga ka asjade internet. Viimane võib tunduda üllatava väitena, aga mõelgem edasi. Kafkaliku maailma seosele asjade internetiga osutas poliitikauurija Jay Stanley, märgates põnevat seost bürokraadi ja arvuti vahel.

Nagu arvuti, vajab ka bürokraat standardiseeritud sisendit. Proovi bürokraadile läheneda vabas, kirjanduslikus jutuvormis. Ta suunab sind virna blankettide juurde, mille seast pead leidma õige formulari. Arvuti peale ei proovi enam ammu keegi karjuda, vaid sisestab etteantud väljadesse võimaldatud formaadis andmeid. Nagu arvuti, töötleb ka bürokraat saadud materjali etteantud reeglite põhjal.

Ja kui arvutile ei saa ette heita, et ta ei näe andmete taga inimest, võib bürokraat tuua suu ümber ahastava nutuvõre. Tema ju näeb, et etteantud algoritm teeb mõne juhtumi puhul halba ega ole inimlik. Paraku poleks ta bürokraat, kui püüab arvestada inimeste elu rikaste varjunditega. Kes seda proovivad, ei pea bürokraatlikus masinas vastu. Kukuvad sellest välja ja neist me ei räägi. Masinavärk sünnitab kafkaliku bürokraatia vilju, mille suhtes saaksime, aga samas ei tee midagi, nagu too avatud ukse taga oodanud mees. Bürokraatia paistab tihti mõistuse ja moraalita masinavärgina ehk nagu arvuti.

Huvitava bürokraatiat ja arvutit diametraalselt eristava nähtusena on bürokraatiasse kaasatud külluslikult mõtleva ja intelligentse inimese muutumine vaeseks, rumalaks ja ebaintelligentseks, samal ajal kui arvutis muutuvad rumalad mikroreeglid kombineerudes hämmastavalt nutikaks. Nii nutikaks, et mõnikord tahaks panna arvuti tegema inimese tööd. Näiteks õigust mõistma.

Aegade jooksul on peetud isegi õiguse mõistmise ideaaliks masinlikult seaduste pügalaid faktidele ja asjaoludele rakendavat, ilma oma isikliku arvamuseta kohtunikku. Paraku hakkas masinlikkus muutuma õigusemõistmisel väljakannatamatuks. Jõuti äratundmisele, et kuigi on olemas üldised reeglid, siis ei saa neid rakendada automaatselt üksikjuhtumitele ilma vahet tegemata ehk otsus tuleks teha seadusega ettenähtud piirides, lähtudes oma äranägemisest ja kaalutlusest.

Õnnetuseks võib oma äranägemise liigne tarvitamine lõppeda subjektiivsuse türanniaga. Seega kannatab õiglus nii masinlikkuse kui subjektiivsuse tõttu. Peenest tasakaalu otsimisest on kujunenud omaette teatraalne protsess advokaatide esinemiste ja apellatsioonidega.

Asjade internetiga terendub olukord, milles siirdame masinate parvedele üha rohkem meid puudutavaid otsuseid. Osa on bürokraatlikud, teised lähenevad kohtumõistmisele, harilikest arvutustest rääkimata. Järelikult rikastub meie elu edumeelse asjade interneti abil kafkaliku sürrealismi määratlematu, kuid reaalse väega. Kusjuures meil ei ole masinate mikrootsuse vastu advokaate ega apellatsioonikohtuid. Pisikeste otsuste jaoks oleks need liiga kohmakad.

Kusjuures masinate tuhanded pisiotsused kombineeruvad millekski suuremaks ja jõuliseks, mille vastu on inimese diskretsioon jõuetu. Eriti kui asjade internet hakkab omakorda toitma bürokraatiat. Mõtle vaid asjade interneti ja nutikate seadmetega tervishoiule, kus tehakse raviotsuseid, piiritletakse ravi saadavust ning otsustatakse patsiendi jaoks selle rahastamine.

Kafka loo järgi oled nagu haige, aga täpsemalt saaksid tõve kohta teada haiglas. Paraku seisab uksel valvur ja küsib luba, mida sul ei ole. Ometi on haigla sinu ehk haigete jaoks. Franz Kafka lugu lõppeb sellega, et mees sureb ukse taga ära. Kas seda võib pidada õnnelikuks lõpuks? Huvitav, mida vastaks bürokraat? Kuidas otsustaks arvuti?

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: