„Kui vaadata just äsja ilmunud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu põhjal avaldatud tulemusi, siis 52 protsenti meie täisealistest inimestest tõesti on ülekaalulised,“ ütles Eha Nurk. Siinkohal on oluline muidugi teha vahet Nielseni uuringuga, mis väidab, et 57 protsenti eestlastest peab end ülekaaluliseks – on oluline vahe, kas inimesed väidavad, et on ülekaalulised või nad ka tegelikult on. Eha Nurga osutatud uuring väljendab arvutuslikke tulemusi inimeste endi öeldud pikkuse ja kehakaalu põhjal ja see tulemus väljendab tõsist probleemi.

Kümmekond aastat tagasi oli Eesti rahvastikust ülekaalulisi inimesi ligikaudu 40 protsenti. Enne seda püsis enam-vähem samal tasemel. „See on tõesti väga tõsine probleem, arvestades, et järjest enam on ülekaalulisi lapsi.“

Ülekaalulisus ühiskonnas on seotud eluviisiga. „Kui vaadata meie elu, siis see on tehtud väga mugavaks,“ ütles Nurk. Lapsevanemad toovad ja viivad lapsi autoga kooli ja koju või huviringi ehk panevad kogu logistika paika selliselt, mis võtab lastelt iseseisva liikumise võimaluse. Sama teevad lapsevanemad ise ja ka teised täiskasvanud.

Vähesele liikumisele lisab oma panuse ülekaalu tekkimisel ka toit. Toiduvalik poodides tervikuna on kasvanud, valik on muidugi suurenenud ka energiarikaste ja kehakaalu tõstvate toiduainete osas.

Mida Eesti elanik sööb?

Nielseni küsitluse tulemuste kohaselt peavad kõik Balti riikide elanikud oluliseks süüa rohkem värskeid ja naturaalseid toite (70 protsenti eestlastest, 61 protsenti leedukatest ja 59 protsenti lätlastest). Teisena peavad eestlased oluliseks magusaga piiri pidamist (62 protsenti), leedukad toiduportsjonite vähendamist (61 protsenti) ja lätlased väiksema rasvasisaldusega toiduainete tarbimist (59 protsenti). Tuleb aga jällegi meeles pidada, et tegemist on inimeste endi hinnanguil tugineva küsitluse andmetega, mis ei pruugi väljendada tegelikku tarbijakäitumist. Nende tulemusi kommenteerides ütles Eha Nurk, et hoiakute ja tarbimise vahel on siin siiski vist erinevus, sest vastasel juhul ei oleks Eestis ülekaaluliste protsent sedavõrd suur ning pidevalt kasvav.

Mida aga Eesti elanikud tegelikult söövad? Seda on väga täpselt keeruline öelda, märkis Eha Nurk. Varasemate uuringute andmed on aga näidanud, et Eesti inimesed söövad liiga vähe puu- ja juurvilja.

Näiteks 1997. aastal tehtud Eesti rahvastiku toitumisuuringust selgus, et eestimaalase toit on ühekülgne, energiarikaste toitude kogused olid liiga suured ning puu- ja köögivilju tarbiti liiga vähe.

48 protsenti inimestest tarbis puu ja köögivilju 6-7 päeval nädalas. Meeste ja naiste puhul söödi keskmiselt 220 grammi köögivilju päevas, puuvilju kokku keskmiselt 355 grammi päevas. See jäi alla toonase riikliku soovituse, mis oli 400 grammi päevas. Seega kokkuvõtlikult võib öelda, et 18 aasta eest ei söönud 65 protsenti rahvastikust piisavalt puu- ja köögivilju.

18 aasta jooksul ei ole nii ulatuslikku uuringut tehtud, küll aga on sarnane uuring praegu käimas ning selle esimesi tulemusi on loota järgmise aasta alguses. Alates 2006. aastast on igal paaris aastal Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu raames küsitud inimeste enesehinnangulist puu- ja köögiviljade tarbimise kogust. Kuigi soovitatakse süüa 500 grammi puu- ja juurvilju päevas (300 g köögi- ja 200 g puuvilju), siis tulemus on nukker: 80 protsenti meestest ja üle 60 protsendi naistest ei söö nii palju köögivilju, kui oleks soovituslik. Puuviljadega on asi parem, kuid ikkagi 60 protsenti meestest ja 40 protsenti naistest ei tarbi piisavalt ka neid.

Nielseni uuring on siiski Balti riikide toitumisharjumuste edasise kujunemise suhtes optimistlik. „Võttes arvesse inimeste soovi tervislikumalt toituda, hakatakse suurema tõenäosusega üha enam tarbima just värskeid tooteid, mis suurendavad inimeste heaolutunnet,“ ütles Nielsen Eesti juht Margo Kurisoo. Uuringu kohaselt peavad kõik Balti riikide elanikud oluliseks süüa rohkem värskeid ja naturaalseid toite (70 protsenti eestlastest, 61 protsenti leedukatest ja 59 protsenti lätlastest), siis teisena peavad eestlased oluliseks magusaga piiri pidamist (62 protsenti), leedukad toiduportsjonite vähendamist (61 protsenti) ja lätlased väiksema rasvasisaldusega toiduainete tarbimist (59 protsenti).”

Eha Nurk lisas nende tulemuste juurde, et üsna suure tõenäosusega on inimesed Nielseni küsimustikule vastates andnud sotsiaalse normiga sobivaid vastuseid, mis ei pruugi väljendada nende tegelikku tarbijakäitumist.

Miks aga inimesed ei söö piisavalt puu- ja juurvilju? Eha Nurk toob siinkohal välja toitumisuuringute kriitika. Sageli jätavad toitumisuuringud kokku arvestamata puu- ja juurviljad, mida inimesed söövad teiste toitude sees. Näiteks supi või ühepajatoidu sees olev porgand ja kaalikas peaksid samuti olema arvesse võetud, kuid sageli ei pane uuringus osalejad seda tähele ja nii loetaksegi tarbitud toidu hulka vaid see vili, mis on toores või eraldiseisev muust toidust.

Põhjus, miks aga inimesed tõepoolest soovitatavast vähem puu- ja juurvilju söövad, on Eha Nurga sõnul ehk selles, et neid on keerukam ja aeganõudvam valmistada. Kui selle kõrval on hõlpsam valida poeletilt pitsa või muu kiirsöök, siis seda ka tehakse.

Liigmagusad jogurtid ja rasvased vorstikesed

Eestlaste ülekaalulisuse probleemi pole aga lihtne lahendada. Eha Nurk toob esimese asjana välja inimeste teadlikkuse ning soovi muuta midagi oma toidulaual. „Kui inimene endast hoolib, siis küllap ta valib toite ja nende koguseid. Ma ei taha öelda, et ühed toidud on paremad, teised halvemad, küsimus on kogustes.“ Lasteaedades ja koolides tegeletakse toitumise õpetamisega üldjuhul väga hoolikalt. Edasi on küsimus kodudes – kas ka vanemad hoolivad sellest, mida ise söövad ja lastele pakuvad.

Oluline on siinjuures ka muidugi sissetulek, sest tootjad on mõistnud, et tervisliku toidu eest on võimalik teadliku ja maksujõulise ostja käest küsida kõrgemat hinda. See aga jätab hinnatundlikule tarbijale kehvema valiku. See on koht, kus Nurga sõnul on oluline vastutus tootjail, kes peaksid vaatama, et odavama hinnaga toodete hulgas oleks samuti soodsamaid.

Nurk ilmestab kvaliteetse ja vähem kvaliteetse toidu hinda leiva ja saiaga. Kiud- ja toitaineterikas rukkileib on alati kallim kui nisusai. 

Teine asjaolu, mida Nurk tootjatele südamele paneb on tootearendus, mis võiks samuti silmas pidada, et tooteid võiks arendada nii, et esikohal oleks tervislikkus. Lihtsalt öeldes võiks pigem arendada tooteid, milles on vähem soola, lisatud suhkruid ja küllastunud rasvu. Näited, mille Eha Nurk toob on magustatud jogurtid ja kohupiimad ning kõrge rasvasisaldusega grillihad ja vorstikesed. 400-grammises maitsestatud jogurtis on keskmiselt 12 lusikatäit suhkrut. Vaevalt inimene ise oma toidu sisse sellise hulga suhkrut paneks, nendib Nurk. Sama kehtib kõiksuguste magustatud jookide kohta. Kõrge varjatud suhkru- ja rasvasisaldusega tooted on igapäevasel tarbimisel väga ohtlikud ning võiksid pigem kuuluda harva tarbitavate toitude hulka, vaid ehk kehaliselt väga aktiivsed inimesed võiks neid veidi sagedamini lubada.