Rotid tunnevad kaaslaste valu
Sarnaselt inimestele moondub valust ka rottide nägu – pupillid kitsenevad, kõrvad lamenevad, vurrud nihkuvad ning põsed ja nina kummub. Närilistega tehtud katsed viitavad, et rotid suudavad visuaalsete muutuste põhjal end liigikaaslase olukorda panna, mis mõjutab ka nende enda käitumist.
Eelnevalt tehtud katsete ülesehituse alusel võis oletada, et rotid tunnevad ennast liigikaaslaste valureaktsiooni nähes ebamugavalt. Samas polnud võimalik katsete ülesehituse alusel täpselt öelda, kas närilised ammutasid kaaslase seisundi kohta teavet nägemis-, kuulmis- või haistmismeelest. McGilli ülikooli teadlased, kes kohandas kümnekonna aasta eest valugrimasside skaalat ka hiirte ja rottide jaoks, järeldavad koos oma jaapani kolleegidega hiljuti ilmunud töös, et rotid suudavad liigikaaslase valu tunnetada juba piltidest.
Katse tarbeks fotografeeris Satoshi Nakashima oma jaapani kolleegidega kolme rotti kahes erinevas olukorras. Esimesel juhul oli rottide näoilme neutraalne. Teisel juhul said närilised aga pildi tegemise ajal kergelt valuliku elektrišoki, mille tõttu tõmbus ka nende nägu valust krimpsu. Järgmiseks tapetseeris ta kolleegidega tehtud näopiltidega kolmeosalise puuri seinad.
Ühte ruumi katsid neutraalse ilmega rottide pildid, teist valust vaevlevad ning kolmandat valu käes kannatavate rottide pildid, kelle keha oli hägustatud. Puuri lasti uurida kümne minuti vältel uurida 104 isasel rotil, kes polnud selles kunagi varem viibinud.
Analüüsil leiti, et rotid veetsid teises ruumis keskmiselt 60 sekundit vähem kahes teises. Tulemused viitavad, et rottide jaoks on oma kannatavate liigikaaslaste nägemine ebameeldiv. Seejuures näib olevat aga oluline, et närilised näeksid ka kaaslaste keha. Kolmandas ja esimeses ruumis veedetud ajas erilisi erinevusi polnud.
Töörühm märgib, et võime end liigikaaslaste olukorda panna pelgalt nende näoilme ja kehahoiaku alusel, näib olevat evolutsiooni kontekstis mõttekas. Valumärkide nägemine võiks esile kutsuda hirmureaktsiooni, mis loomad potentsiaalselt ohtlikust paigast ja olukorrast eemal hoiab.
Uurimus ilmus ajakirjas Open Biology.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa