Alustuseks oleks aus lugejaile veidi seletada, mida te peate silmas rohelise IT all?

See on mõiste, mida me kasutame protsesside kohta, mis vähendavad IT-vahendite tootmise kulusid ning kasutavad IT-vahendeid keskkonna säästmiseks. Näiteks selle asemel, et reisida kuhugi konverentsile, võib valida rohelise IT viisi ning osaleda konverentsil näiteks Skype'i vahendusel.

On see tõesti reaalne tulevik?

See on väga-väga tõenäoline. Mina olen näiteks e-õppe spetsialistide rühma juht ja me korraldame rahvusvahelist konverentsi, kus viimasel kahel aastal on inimesed olnud oodatud osalema ka virtuaalselt. Meil oli inimesi Ühendkuningriigist aga ka erinevatest Aafrika riikidest ning konverents toimus Soomes. Konverentsi korraldus on täpselt samasugune: teadlased esitavad oma artiklid, need saavad retsensioonid ning konverentsipäeval liituvad nad virtuaalselt. See aitab kokku hoida nii reisikulusid kui ka keskkonda.

Kuigi roheline IT võib alguses näida keeruline – olgu selleks virtuaalne osalemine või lihtsalt kirja printimata jätmine – siis pikas perspektiivis võime oma tegevusega luua tohutuid muutusi.

Seega tegu on mõtteviisiküsimusega.

Nii on.

Tooge nüüd näiteid, kuidas see meie keskkonda saab muuta.

Ma toon näiteks sülearvuti. Inimesed on pöörased vahetama oma sülearvuteid iga paari-kolme aasta järel. Mul on aga kolleeg, kellel on viimased seitse aastat olnud üks ja sama sülearvuti. Ja tegu on oma valdkonnas asjaliku ja tunnustatud teadlasega, kes publitseerib ja teeb uuringuid. Mu kolleeg ütles mulle, et kuna ta on seitse aastat ajanud läbi sama arvutiga, on ta sellega kokku hoidnud vähemalt kolm tuhat naela, sest keskmiselt maksab korralik arvuti Nigeerias just nii palju.

Konverentsil küsiti minu käest ka seda, mida teha pideva vajaduse vastu vahetada välja oma telefon. Minu vastus on, et müügiinimeste ülesanne on panna inimesi tarbima ja soetama endale tobedaid asju. Rumalad inimesed lähevad sellega kaasa. Kui sul on aga piisavalt haridust, suudad vastu küsida, miks ma peaksin loobuma oma telefonist, mis täiesti hästi töötab? See on ka põhjus, miks ma rõhutan hea hariduse vajalikkust.

Roheline IT on just üks sedasorti näide. Ja see ongi üks inseneri peamistest ülesannetest: aidata pakkuda tooteid ja teenuseid ning muuta inimeste elukvaliteeti paremaks. Ükskõik, kas räägime rohelisest IT-st või inseneriõppest – mõlema puhul on oluline teadvustada, et nendel tegevustel on mõju keskkonnale ja ühiskonnale.

Ühelt poolt peaks inseneriteadus aitama kaasa tarbimisele luues uusi tooteid ja teenuseid, teiselt poolt peaks säästma keskkonda. Kas te ei näe siin teatavat vastuolu?

Ma arvan, et need ei ole vastandlikud. Toodete ja teenusteta ei saaks me rääkida ka jätkusuutlikkusest – ei oleks midagi, mida säästa. Küll aga on võimalik mõelda viisil, kuidas tootmise käigus säästa ja toetada samas ühiskonna jätkusuutlikku arengut.

Esimene, millele mõelda on see, kuidas minimeerida jääke ja maksimaalselt ära kasutada toormaterjali. Tuleb lihtsalt leida parim viis, kuidas näiteks IT vahendeid optimaalselt toota ning kuidas neid hooldada, et need oleksid kaua kasutatavad.

On teatud valdkond, mida me praegu ei õpeta ja see koosneb kolmest komponendist: hooldus, inseneeria ja teadus. See võimaldab meil sulandada kokku keskkonna säästlikkuse ja IT tehnoloogia arenduse. Igal asjal on oma eluiga. Hooldus aitab meil asjade eluiga pikendada. Kui sellega käib kaasas teadusel põhinev insenertehniline teadmine, saame me selle, mida praeguses inseneriõppes tegelikult vaja on.

Ja see kõik algab probleemist. Kui meie probleem praegu on selles, et arvutid või telefonid ei pea kuigi kaua vastu, siis probleemile lahenduse otsimise kaudu õpetamine võiks olla kindlasti üks aspekt inseneriõppes.

Näiteks telefonide puhul oleme harjunud sellega, et kui vana meid enam ei teeni, ostame uue, mitte ei taaskasuta vana. Paraku on taaskasutamine sageli väga keeruline, sest uus tarkvara nõuab ka uut riistvara. Kuidas teie IT-insenerina näete sellele küsimusele lahendust?

See on taas need kolm asja koos: hooldus, inseneeria ja teadus. Ja see on IT-inseneride ülesanne. See omakorda on IT-insenerihariduse küsimus – meie õppekavade loojate ja akrediteerijatena peaksime teadma, milline peab tuleviku IT välja nägema. Kui IT-insenerid suudavad mõelda probleemi keskselt ning mõelda, et nad peavad looma tehnoloogiaid, mis kestavad, siis ei pea ostma pidevalt uusi ja uusi telefone ja arvuteid.

Insenerihariduse väljakutsete ja sõlmkohtade üle arutati hiljuti Tallinna tehnikaülikoolis toimunud insenerihariduse konverentsil. Teadussaade "Labor" usutles sel teemal ka Tallinna tehnikaülikooli külalisprofessorit Kalle Tammemäed.

Saatejuht Priit Ennet küsis, kas insenerihariduses liigub ka radikaalseid mõtteid, nagu näiteks Soomes, kus on välja käidud idee kaotada ära õppeained ning liikuda elulise probleemikeskse hariduse suunas. Tammemäe märkis, et haridus ei pea olema kogu aeg tõsine ning ka insenerihariduses otsitakse, kuidas teadmisi, oskusi ja kogemusi viia õppijateni. "Siin kasutatakse meetodeid, näiteks n-ö õppimine läbi tegevuse, mis ongi saanud igapäevaseks osaks õppest. See on kaasajal õppurite poolt üks aktsepteeritumaid meetodeid, samal ajal sobib see inseneeriaga," ütles Tammemäe.

Kommenteerides aga seda, kas sobiks täielikult loobuda õppeainetest, ütles Tammemäe, et ta oleks selles osas pigem ettevaatlik. "Inseneri roll on luua ja vastutada seadmete, tehnoloogiate ja meetodite eest, millest väga sageli sõltub mitte ainult heaolu, vaid ka elu. On asju, mis tuleb selleks detailideni selgeks saada ja omandada," selgitas Tammemäe. Selle juures on oluline enne n-ö leiduri töö juurde asumist omandada ka rutiinsed teadmised inseneeriast.