Analüüs: töötukassas töötuna arvel, kuigi tööd ei soovi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Senine ravikindlustussüsteem ja töötuna arvele võtmist puudutav seadusandlus vajab ülevaatamist. Samuti tuleks laiemalt selgitada mitteametlikult töötamisega seonduvaid riske, kirjutavad sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu teostanud Tartu ülikooli teadlased Kerly Espenberg ja Gaabriel Tavits.

RAKE-s valmis uuring, kus olid fookuses need inimesed, kes on küll töötukassas töötuna arvel, kuid ei otsi tööd ning ei soovi uut töökohta saada. Selgus, et sellist skeemi kasutatakse erinevatel põhjustel, millest olulisimad on kaks: soov saada töötukassa kaudu ravikindlustust või kohalikust omavalitsusest toimetulekutoetust.

Tulenevalt ravikindlustuse seadusest on töötuna registreeritud inimesed töötukassas arvelolekul kaitstud ravikindlustusega. Töötukassa nõuab arvelevõtmisel, et töötuna registreeritu otsiks tööd ja oleks valmis sobiva pakkumise puhul tööle asuma. Samas on inimese tegeliku töö leidmise motivatsiooni kindlakstegemine keeruline. Kui selleks, et ravikindlustust saada, tuleb inimesel end töötukassas töötuna arvele võttes öelda, et on soov tööd leida, siis seda ka öeldakse. Iseasi, kuivõrd see vastab tegelikkusele.

Töötukassa tegeleb kõikide arvelolijatega, suunab neid erinevatele koolitustele ja pakub muid teenuseid. Töötukassa ressursside kulutamine inimestele, kes ei soovi tööle asuda, on raiskamine. Selle raha eest, mis kulub nende inimestega tegelemiseks, kelle puhul jookseb töö tühja, saaks pakkuda abi teistele. Probleemi lahendamiseks tuleb alustada praeguse ravikindlustuse süsteemi ülevaatamisest tervikuna – kellele ja missugustel tingimustel peaks ravikindlustus laienema.

Teine probleem on seotud kohaliku omavalitsuse poolt töötukassasse saadetud inimestega. Intervjuudest tuli välja, et enamik kohalikest omavalitsustest seab toimetulekutoetuse taotlemise ja saamise eelduseks, et inimene oleks töötukassas töötuna arvel. Inimesed teevadki seda, kuid mitte soovist tööd leida, vaid üksnes toimetulekutoetuse saamiseks. Reaalsus on see, et nad pole motiveeritud tööle asuma, kuna nende sissetulek erinevatest toetustest võib olla suurem kui palk, mida nad tõenäoliselt saaksid.

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on kohalikul omavalitsusel võimalik jätta toimetulekutoetus määramata, kui toetuse taotleja ei ole ennast töötukassas töötuna arvele võtnud. Ühelt poolt on niisuguse võimaluse ettenägemine positiivne, sest on võimalik, et inimene leiabki töö. Teisalt aga on kohaliku omavalitsuse ja töötukassa konsultantide hinnangul paljud neist “toetuse küttidest” tegelikult siiski töötukassas töötuna arvel üksnes toimetulekutoetuse või muude kohaliku omavalitsuse poolt makstavate toetuste saamiseks.

Osa töötutest eelistab teadlikult töötada mitteametlikult, põhjuseid siin on mitmeid. Enamasti on põhjus rahas: soovitakse saada suuremat töötasu. Samas on ka töötuid, kes seisavad silmitsi olukorraga, kus on valida mitteametlikult ehk mustalt töötamise ja töötuse vahel, sest ametlikult pole tööandja valmis tööd pakkuma. Osal pikaajalistest töötutest on väga kõrged ootused töötasule, mis viibki selleni, et need inimesed ei leia ametlikku tööd. Nad eelistavad töötada niiöelda mustalt ning saada iga tööotsa eest raha kohe kätte.

Mitteametliku tööga kaasnevad ohud

Kahjuks ei näe inimesed riske, mida toob endaga kaasa niiöelda mustalt töötamine. Probleemiks pole mitte üksnes asjaolu, et nii jäävad riigil töötasult maksud saamata, vaid mitteametlikult töötamine tähendab inimese jaoks tulevikus lapsega koju jäädes madalamat vanemahüvitist, tööõnnetuse puhul seaduses ettenähtud garantiidest ilmajäämist, madalamat pensioni ja muude sotsiaalsete tagatiste puudumist. Uuringus selgus, et inimesed ei mõtle tavaliselt neile ohuteguritele või ei pea neid võrreldes kõrgema töötasuga oluliseks. Nähakse peamiselt tänast tulu, kuid mitte seda, millest mitteametlikult töötades ilma jäädakse. Kuigi alates 1. juulist 2014 on toimiv ka töötamise register, ei anna see täit garantiid, et inimene ei tööta mitteametlikult. Mitteametlikul töötamisel on ka tööandja jaoks olulised riskid. Kui töötamisel pole töötaja ja tööandja õigused ja kohustused kokku lepitud, siis ei ole võimalik töötajalt võimalik rikkumise korral midagi nõuda.

Üheks oluliseks probleemiks on tõsiasi, et inimesed ei tea, mida tähendab töötamine, segane on ka katseaja ja proovipäeva mõiste. Osa inimestest ei pea lühiajalist või ilma kirjaliku lepinguta tehtud tööd töötamiseks, kuigi tegelikkuses on tegu töötamisega ka siis, kui teha kas või üks tund naabrimehe juures suulise kokkuleppe alusel tööd. Eestis saab töötuna arvele võtta inimest, kes ei ole hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega. Osa inimestest arvab, et töötamisega on tegu siis, kui inimene käib iga päev tööl ning tal on tööleping. Katseajaga seoses väärib mainimist, et sel ajal on inimene kõikide teiste töötajatega võrdne: tal on õigus saada töötasu ja muid hüvesid, üksnes töölepingu lõpetamine on sel ajaperioodil lihtsam.

Samuti on tööandjate poolt küllaltki levinud, et kasutatakse niinimetatud proovipäeva. Proovipäeva eesmärk on välja selgitada, kas töötajale meeldib uues töökohas ning kas töökeskkond ja tööõhkkond ning inimese oskused ja isikuomadused on sellised, et mõlemad pooled soovivad töölepingu sõlmida. Sageli ei maksta proovipäeva eest töötasu ning seda peeta töölepinguliseks suhteks. Samas on ka ühepäevane proovipäev tavapärane töösuhe ning kvalifitseeritav tegevusena, mis välistab töötuna arvele võtmise. Proovipäevale minemisest tuleb töötul kindlasti töötukassale teada anda. Kui seda ei tehta, tuleb töötukassal inimese töötuna arvelolek lõpetada. Proovipäev on ette nähtud ka ühe töötukassa meetmena, mille eesmärk on soodustada töötutel töö leidmist. Kui töötukassa saadab töötu proovipäevale, siis niisugune proovipäev ei too töötule kaasa mingisuguseid negatiivseid tagajärgi, näiteks töötukassast arvelt mahavõtmist.

Samas ei tohi kõike vaadata mustades toonides. Intervjuudes kohtasime ka inimesi, kes pöördusid küll töötukassasse selleks, et saada ravikindlustust, kuid tegelikult leidsid töötukassa abiga endale tööturul rakenduse. Töötukassa teeb kahtlemata head tööd ning kui raha saaks kulutada nii, et see kuluks tervikuna tegelikele abivajajatele, oleks kindlasti Eestis olukord veel parem.

Kerly Espenberg on Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE projektijuht-analüütik ja Gaabriel Tavits Tartu ülikooli õigusteaduskonna töö- ja sotsiaalhooldusõiguse dotsent.

Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: