Vähene liikumine paigutab eestlase “Punase raamatu” „kollastele“ lehekülgedele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Liigne istumine, vähene liikumine ja ebatervisilik toit põhjustab ülekaalu.
Liigne istumine, vähene liikumine ja ebatervisilik toit põhjustab ülekaalu. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Rahvaspordiüritused muutuvad üha populaarsemaks, samas üha rohkem on ülekaalulisi inimesi. Kuidas siis nii?

10-15-aastastest koolilastest on kehaliselt piisavalt aktiivsed ainult kolmandik. Ülekaaluliste inimeste osakaal rahvastikust kasvab. Samuti kasvab pidevalt rahvaspordiüritustel osalejate arv. Protokolle vaadates on siiski näha, et neil osalevad ühed ja samad inimesed. Kas kehaliselt aktiivne eestlane võiks sattuda “Punasesse raamatusse”?” küsis konverentsil „Kuidas teadus TerVEt rahvast teenib?“ Jarek Mäestu, Tartu ülikooli kehakultuuribioloogia dotsent.

Mõõduka ja tugeva kehalise aktiivsuse kombinatsioon mõjutab meie tervist positiivselt. Hiljutised uuringud on näidanud, et siiski ka mõõduka ja tugeva kehalise aktiivsuse korral mõjutab meid istumine ülemäära palju. Siin jagunevad teadlased kahte leeri: ühed ütlevad, et kui olete mõõduka või tugeva kehalise aktiivsusega, siis see korvab istumise; teised aga ütlevad, et üle viie tunni istumist päevas siiski avaldab meile sedavõrd suurt mõju, et seda pole võimalik korvata mõõduka- ja tugeva kehalise aktiivsusega. Selge on aga see, et tänapäeva inimene istub ülemäära palju ja liigub liiga vähe.

Mida kehalise aktiivsuse (KA) erinevate tasemete all silmas peetakse:

  • Madal kehaline aktiivsus ehk istuv eluviis (magamine, istumine, lugemine, arvutiga töötamine);
  • Mõõdukas kehaline aktiivsus (kiirkõnd, rahulik ujumine ja rattasõit, matkamine);
  • Tugev kehaline kehaline aktiivsus (jooksmine, suusatamine, hüppamine).

18-64-aastased inimesed peaksid nädalas saama 150 minutit mõõdukat ja tugevat kehalist aktiivsust. Samaväärne on ka 75 minutit tugevat kehalist aktiivsust. Paraku suurem osa täiskasvanutest nii palju ei liigu.

Ülekaalulisus kummitab Eesti elanikke

Võtame näiteks ainult lapsevanemad. Teismeliste laste vanematest on isad keskmiselt 53 ja emad 51 aastat vanad. 80 protsenti isadest on ülekaalulised. Emade hulgas on ülekaalulisi 60 protsenti. 35-40 protsenti vanematest ei liigu ehk nende kehaline aktiivsus on madal. 

Ometi suureneb iga aastaga rahvasportlaste hulk, mis just nagu peegeldaks positiivset trendi, kuid Mäestu sõnul suureneb see juba niigi aktiivsete inimeste arvelt. Neid, kes on kehaliselt väga vähe aktiivsed, tuleb paraku juurde kiiremini kui tugevalt aktiivseid.

150 minutit kehalist aktiivsust nädalas tagab, et kehamassiindeks ei suurene, kuid see sõltub ka toitumisest. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) soovitused liikumisaktiivsuse osas on Mäestu hinnangul natuke madalad ja võiksid tulevikus olla suuremad. Seda nii täiskasvanute kui laste osas. Laste liikumist ja ülekaalulisust vaadates on märgata, et ka nende laste vanemate kehalise aktiivsuse ja toitumise juures on oluline ühisosa.

Laste puhul peaks olema kehaline aktiivsus oluliselt suurem kui täiskasvanutel ehk umbes 60 minutit aktiivset liikumist päevas. Paraku kaks kolmandikku lastest nii palju päevas ei liigu.

Joonis näitab soovituste järgimist maade kaupa. Roheline osa kujutab lapsi, kes on aktiivsed vähemalt tund aega päevas, kollane osa neid, kes on aktiivsed pool tundi kuni tund päevas. Allikas: TAI, terviseuring IDEFICS

Kui koolieelikud veel liiguvad, siis kehaline aktiivsus hakkab langema 8. ja 10. eluaasta vahel. Kõige suurem kehalise aktiivsuse langus tekib puberteedieas. Mullu avaldati sarnane uuring ka Keenia linnast väljas elavate laste puhul, kes liiguvad päevas mõõdukalt kolm tundi, sellest tunni saavad nad tugevat kehalist aktiivsust.

“Eesti laste ja noorte kehaline aktiivsus on ebapiisav,” ütleb Merike Kull, Tartu ülikooli terviseteaduse lektor oma ettekande alguses. Mida annaks ära teha, et lapsed rohkem liiguksid. Liikumisuuringud, ka need, mida TerVE projekti raames on tehtud, rõhutavad, et lahendused on komplekssed ehk muutused peavad korraga toimuma koolis, kodus ja lastes endis.

Õhku jääb aga endiselt küsimus: mis saab edasi ja kuidas, mida ja kes peaks muutma? Lapsi ei saa süüdistada, ehkki ajakirjanduses on mõni kord taolisi süüdistusi esitatud.

Õpetaja – korrapidaja või vahetunnipidaja?

“Ega me ole esimene riik maailmas, kes ütleb, et meie lapsed liiguvad vähem,” nendib Kull ning osutab sellele, et nii on võimalik kopeerida häid lahendusi teistest riikidest. Hea mõjutamiskoht on kool, sest seal veedavad lapsed suure osa päevast ning koolil on parim ülevaade ka laste sotsiaalmajanduslikust taustast, mis tihti mõjutab laste sportimist ja toitumist.

Merike Kull toob näiteks uuringu, kus vaadati kehalise aktiivsuse mõju vaimsele sooritusele. Nende laste puhul, kes end ka füüsiliselt rohkem liigutavad, on ajutegevus ja kognitiivne võimekus suurem. Ehk lihtsalt öeldes mõjub liikumine positiivselt õppimisvõimele.

Samas on erinevaid koole. On neid, kus õuevahetund on kohustuslik ja puu otsa ronimine ning kullimäng enam kui teretulnud. On aga ka koole, mille kodukorrast leiab lause: “Vahetunni ajal lapsed puhkavad ja hoiduvad asjatust liikumisest.” Sealjuures jälgib korrapidaja õpetaja, et lapsed ei jookseks ega liiguks aktiivselt.

Teadlastel on aga omapoolne pakkumine olukorra lahendamiseks: teadlased soovivad tulla appi, et töötada välja teaduspõhine liikumisprogramm, mis haarab kaasa nii koolitunni, vahetunni, õpetaja, lapsevanema ja kogukonna.

Merike Kull leiab, et kui koolipere soovib, et lapsed oleksid tunnis rahulikud, kuid töötaksid samas aktiivselt kaasa, võiks neil vahetundides lasta füüsiliselt aktiivne olla.

Korrapidajaõpetaja on vahetunniõpetajana olemas küll, kuid tema ülesanne on pidada vahetunnis korda ehk takistada laste vaba liikumist. Osalt on see muidugi mõistetav, kuivõrd kardetakse, et see võib kaasa tuua kukkumisi ja traumasid. Võiks aga olla vahetunniõpetaja, kes paneb lapsed vahetunnis piisavalt ja sealjuures ohutult liikuma.

Eriti suur on see liikumisvajadus 1. ja 2. kooliastmes. Soomes on näiteks kohustuslikud õuevahetunnid. Eestis mitte. Mõni kord on aga takistus hoopis kodus, sest lapsevanem peab õuevahetunni tarvis arvestama sellega, et laps ise riietuks õueriietesse. On neidki vanemaid, kes parema meelega näeksid oma last nutitelefoniga aega veetmas kui puu otsa ronimas.

Ekraaniajaga konkureerimine on omaette probleem, sest see, erinevalt kehalise kasvatuse kitsehüpetest, on haarav ja põnev. Merike Kulle märgib, et laste kehalise kasvatuse tund võiks samuti võimaldada lapsel valida, kas huvitab tants, mõni pallimäng või hoopis ronimispuudel turnimine, mis oleks lastele võrdväärselt haarav. Lühiajalised liikumispausid või minutid võiksid aidata vähendada istumisaega ning parandada mõtlemist.

Autoparkla või jalgrattaparkla?

Merike Kull toob kõneka näite kooli hoolekogu arutelust, kus arutatakse kuidas lahendada parkimisvõimalusi kooli juures, et kõik lapsevanemad mahuksid hommikul parkima. Või oleks olulisem arutada, kuhu teha lastele tõuke- ja jalgratta parklad, küsib Kull retooriliselt. Vanemaharidus algab koostööst kogukonnaga. Vanematel, nagu juba eelpool öeldud, on laste kehalisel aktiivsusel oluline roll. Eesti sotsiaalses rollis on aktsepteeritud, et lapsed tuuakse kooli lasteaeda ja kooli autoga. Alternatiive kasutatakse vähe.

Kull pakub aga välja, et pigem tasuks mõelda, kas hommikust jooksuringi saaks ühendada lapse koolisaatmisega või kas mõni lapsevanem oleks valmis võtma hommikul rühma lapsi, et üheskoos kooli kõndida.

Eesti inimeste liikumisaktiivsuse praegune pilt ei luba veenduda selles, et eestlane ei satu lehekülgedele, nendib Jarek Mäestu. “Kehaline aktiivsus võib asendada mitmeid ravimeid, kuid siiani pole leitud ühtki ravimit, mis asendaks kehalist aktiivsust.”

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: