Kristjan Port: õnn ja naudingud upuvad maailmaküla pekki ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: AFP/Scanpix

Kas sa arvad, et tead, mis teeb sind õnnelikuks? Arvad, et selleks on mõni uus asi? Kuniks see on sul mõtetes, võib ju nii oletada. Paraku on ootus tihti asjast endast magusam. Kujutame teadvustamatult tulevikku ette tänase olukorra sarnasena ega oska samas ette kujutada, kuidas tegelik tulevik tundub.

Oled näiteks aastaid unistanud uhkest autost ja arvad, et kui õnnestub selle omanikuks saada, oled õnnelik. Kuid vaata rikkaid, kes saavad endale sellise auto lubada. Millegipärast ostavad nad veel ühe ja siis veel. Asi pole see, mida tahetakse, vaid selle lubatud head tunnet. Jätkem need psühholoog Daniel Gilberti „Õnne otsa komistamise“ raamatu teesid hetkeks pingile ja siirdume kogukonna suuruse teema juurde.

Kui inimesed elasid väikeses kogukonnas, siis nägid ja teadsid kõik kõiki, sealhulgas seda, mis kellelgi oli ja kui head elu ta elas. Kogukonna sotsiaalses hierarhias koha tagamiseks oli vaja signaliseerida edu. Võimalus oli kõigile näidata oma varasid või mida said endale lubada ehk osta. Kuna mõlemad on omavahel seotud ja samas heaolu olemasolu signaalid, piisas ka ühe peale mängimisest. Tuhanded aastad lihvi ja tänaseks on nähtusest kujunenud kultuuriliselt rikas signaalide orkestratsioon. Kui vaid poleks juhtunud vahepeal linnade kasvu.

Suures, anonüümses linnas on nende ürgsete signaalide kuma palju raskem massidele helendada lasta, tänu millele võtab mõne inimese käitumine kummastavalt ekstravagantseid vorme. Kuna enese kehtestamise näol on tegemist ürgse tundega, mis ei allu ratsionaliseerimisele, on edevuse üldisele eskalatsioonile keeruline ratsionaliseerivaid päitseid rakendada. Järelikult pole ka põhjust juhtuva pärast pahandada või näpuga osutada. Nähtus kõneleb omal moel kriisist ürgse loomuse vaevas kiire linnastumise rüpes.

Olukorda pingestab linnade asendumine kommunikatsioonitehnoloogiate tõttu maailmakülaga st sa pead püüdma end kehtestada veelgi suurema, anonüümsema ja konkurentsitihedama kogukonna keskel. Siis aga tegi keegi valmis sotsiaalvõrgustiku ja hakkas juhtuma midagi, mida võiks võrrelda paisu murdumisega. Kusjuures keegi ei sõnastanud, et nemad hakkavad tegema asju, mida nüüd teevad. Otse vastupidi, leidus arvukalt neid, kes jõudsid esimeste ilmingute peale toriseda.

Jutt käib oma kogemuste pildistamisest. Tead küll, sööd hommikul sarvesaia ja teed sellest pildi, mis ripub peagi sotsiaalvõrgustikus signaliseerimaks kogukonnale, et sul läheb hästi. Sõitsid uue autoga – pilt, nägid oravat – pilt, kogesid päikeseloojangut – pilt jne. Sotsiaalvõrgustik tõi tagasi võimaluse, millele oli rajatud tuhandeid aastaid väikestes ja läbipaistvates kogukondades ühiskondlik kudum ja selles toimetamiseks treenitud sotsiaalseid reflekse.

Kes oleks uskunud, et kui saabuvad digikaamerad, siis nendega tehakse pilti reisil söödud kartulist ning soustist, mida seejärel sõpradele saata? Ridade vahel sõnum „siin on rikas mees“. Tõendiks, et tegu pole viimse aja käitumisega olgu kasvõi sõnad laulust Miljuneer „ma päeval kõnnin mööda laevatekki, siin kalad lendavad, ei ela vees; neil õhtul akna taha panen pekki, las loomad näevad, siin on rikas mees.“

Facebooki kui ideaalsele ürgse vajaduse ootamatule päästerõngale osutas James Wallman, kes tutvustas ajakirjas Wired oma uut raamatut „Stuffocation“ ehk tõlkes midagi asjade kätte lämbumisest, alapealkirjaga, miks meil on juba piisavalt asju, aga vajame kogemist rohkem kui eales. Kogemuste jagamise vajaduse rahuldamiseks ootamatult kätte kukkunud ventiilil on ka kurvem pool. Peame võistlema. Ainult, et küla on suurem ja isegi loomad vaatavad. Oma pekitükkidest signaliseerivad täisvõimsusega seejuures kõik.

Meie evolutsiooniline kogemus pole jõudnud õpetada, kuidas pildipõhist abstraktset infot tõhusalt hallata. Nii süveneb kartus, et jääd millestki ilma. Kurnav äng sööb ära vajatava rõõmu ja inimesed on üha õnnetumad. See toob Gilberti raamatu juurde tagasi.

Õnn pole ettekujutuses, vaid uue kogemises. Ära raiska aega teiste piltide vaatamisele, mine ja koge uusi olukordi. Selleks pole vaja kallist autot, sest ka vaestes riikides osatakse olla õnnelikud. Ilmselt isegi paremini…

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: