Eelmisel nädalal Tallinna tehnikaülikoolis (TTÜ) toimunud rahvusvahelisel konverentsil EDUCON arutati muudatuste vajaduse üle insenerihariduses. Konverentsi üks peaesineja, rahvusvaheliselt tunnustatud inseneriõpet uuriv haridusteadlane Stephanie Farrell, ütleb, et nii, nagu aastasadu on loengu vormis teadmisi omandatud, tänapäeva ühiskonnas enam hakkama ei saa. Vaja on probleemipõhist õpet.

“Ärge proovigegi end hästi tunda… see on siiski hariduslik,“ seisab Stephanie Farrelli ettekande avaslaidil. See illustreerib arusaama, et õppimine peab olema keeruline, raske ja ebameeldiv. Farrell palub meenutada, kas keegi ruumisviibijaist võib kätt südamele pannes öelda, et õppimine ei ole neile elus kordagi olnud igav ja ebameeldiv kohustus. Sellist inimest saalis ei viibinud.

Milles peitub probleemiõppe tuum? Väga lihtne: selle tuumaks on probleem. Farrell toob näiteks miasmateooria, millega sajandeid püüti põhjendada laastavaid koolera-, klamüüdia- ja katkupuhanguid. Teooria kohaselt põhjustas epideemiaid miasma ehk kõduõhk. Seda usuti 1880. aastateni, kuni teooria lükkas viimaks ümber pisikuteooria ehk arusaam, et haigusi põhjustavad mikroobid ja mitte paha lõhnaga õhk. Omal moel oli aga miasmal ka positiivne mõju: haiguste kartuses püüdsid linnavalitsejad halvast õhust erineval moel vabaneda, mis omakorda parandas oluliselt sanitaartingimusi.

Seega kõik algas probleemist.

1854. aastal laastas Londonit suur koolerapuhang. Inimesed haigestusid, kuid täpselt ei olnud teada miks. John Snow, inglise arst ja meditsiinihügieeni edendaja, tuvastas aga asjaolu, et haigus levib saastunud veega ning see vesi tuleb ühest konkreetsest kaevust. Snow esitas oma teooria linnaametnikele, kes viisakalt kuulasid ta ära. Kuid lükkasid selle epideemia leviku võimaluse seejärel tagasi, tuues põhjuseks asjaolu, et taoline teooria on liiga muserdav.

Kõik algas samuti probleemist ning hoolimata esmapilgul „muserdavast“ teooriast astuti samm edasi ning tänapäeval teatakse, et koolerapuhang võib alata joogivee kokkupuutumisest reoveega. Ka linnakaevus.

Need näited illustreerivad seda, kuidas uued teadmised saavad alguse probleemist. Need probleemid vajasid teooriat, selle kohta, mis on valesti; tehnoloogiat, et teooriat katsetada ja katseid ehk tõestust, et teooria peab vett. Need kolm tugisammast said aluseks muutustele tegevuses ehk lihtsalt öeldes nakatunud kaevuvees suudeti näha tapva kõhuviiruse algupunkti ning seda vältida.

USA-s ei lõpeta 50 protsenti inseneriõppesse tulnud tudengitest kraadiga. Vähemalt mitte insenerierialal. „Esimeseks põhjuseks on kesised õpetamismeetodid,“ ütleb Stephanie Farrell. “Inseneriharidus vajab 21. sajandi õpetamismeetodeid.” Ja nendeks peab ta õpetaja-kesksete loenguformaatide asendamist õppija-keskse probleemõppega. Lihtsustatult öeldes peaks tudengitele andma lahendada probleemi, sarnase linnakaevust tuleva koolerapuhanguga, et õppurid seejärel jõuaksid lahenduseni, omandades lahendamise käigus uusi teadmisi.

Miks selliseid õpetamismeetodeid siis ei kasutata?
Ühe põhjusena toob Stephanie Farrell välja selle, et õppejõud ise on saanud väljaõppe klassikalise loengu formaadis, ega näe seetõttu vajadust muutusteks. Teine põhjus võib olla kartus katsetada uut ja tundmatut. Teadlase sõnul on ka probleemõppe koolitusi läbinud õppejõudud sageli ettevaatlikud nende meetodite kasutusele võtmise osas, sest kardavad ebaõnnestuda. Seega võiks üks lahendus olla õpetajate

Paraku on 150 tudengile ühes suures ruumis loengut pidada odavam, kui panna neid tegema rühmatööna probleeme lahendama. Selle kohaselt ei sobi probleemõpe tänapäeva massiülikoolidesse. Stephanie Farrell ei nõustu, et see massikursustele ei sobi. Ta toob näite kolleegist, kes õpetab 180 tudengiga kursusi suurtes auditooriumides, andes tudengirühmadele arutamiseks inimeste meditsiinilised sümptomid, millest lähtuvalt peavad tudengid jõudma diagnoosi panemise ja ravi määramiseni. Jah, ka arstitudengeid saab probleemõppega õpetada.