Eestis jälgitakse väga hoolikalt Ukrainas toimuvaid sündmusi. Inimeste isiklikud seisukohad võivad küll erineda, kuid üldine avalik arvamus mõistab Venemaa agressiooni Ukrainas hukka. Samal ajal kinnitavad meie poliitikud, et hoolimata mõningatest sarnasustest Ukrainaga ei ole Eestil kunagi ajaloos olnud nii turvaline kui täna. Siiski on õhus palju ebakindlust ja vastamata küsimusi. Putini kontrolli all oleva Venemaa käitumine, välispoliitiline retoorika ja imperialistlikud ambitsioonid on äratanud nii Eestis kui ka mujal maailmas mälestused 1930-ndatest, mil natsistlik Saksamaa õigustas oma agressiooni murega kaasmaalaste õiguste pärast. Teise maailmasõja eelõhtul sobitatud salaleping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Ida-Euroopa jagamiseks omab Eesti mälumaastikul eriti tundlikku tähendust. Venemaa tänane käitumine viitab sellele, et ta sooviks pöörduda tagasi vanade aegade juurde, kus suurriigid otsustasid väikeriikide selja taga nende saatuse.

Praegune Venemaa agressioon on otsesõnu heitnud väljakutse külma sõja järgsele rahvusvahelisele süsteemile, mis soovis jätta minevikku geopoliitilised maadejagamised, austada rahvaste suveräänseid valikuid, sõltumata nende suurusest ja mõjukusest maailmapoliitikas ning pidada diplomaatilisi läbirääkimisi tunduvalt olulisemateks poliitikavahenditeks, kui sõjaline sekkumine või sõjaga ähvardamine. Samuti on tänane Venemaa poliitika muutnud ülla eesmärgi – inimõiguste kaitse – paljaks farsiks, saavutamaks imperialistlikke eesmärke. Need sammud on ohumärkideks eelkõige väikeriikidele, kuna just nende julgeolekuolukord muutub eriti küsitavaks.

Kas geopoliitika lõppes ka päriselt?

1991. aastal, mil Eesti taastas oma iseseisvuse, oli meie poliitiline eliit ühisel seisukohal – tuleb saavutada integratsioon Lääne institutsioonidega. See eesmärk oli motiveeritud eelkõige kahest põhjusest: saada osaks toimivast julgeolekustruktuurist, mis arvestab väikeriikide muredega, ja kaitsta end võimaliku Venemaa imperialismiambitsiooni taaselustumise eest. Kuigi 1990-ndate Venemaa käitus globaaltasandil külma sõja järgses vaimus, siis siseriiklikult pole kunagi imperialistlikku mõttemaailma hukka mõistetud ega ole see ka ühiskonnast kuhugi kadunud. Rahvusvaheliselt suutis Venemaa luua mulje, et geopoliitilise mõtlemise ajastu on minevik ja Kreml on aktsepteerinud külma sõja järgsed rahvusvaheliste suhete normid. Samaaegselt nimetas Venemaa endised NSVL-i vabariigid lähivälismaaks, kus Venemaal on erihuvid ja -õigused ning Venemaa sekkumise tulemusena tekkisid mitmed külmutatud konfliktid.

Kuigi globaalsel tasandil mängis Venemaa uute rahvusvaheliste normide kohaselt, siis oma lähinaabruses ei kadunud imperialistlik poliitika kuhugi. Vägede väljaviimise läbirääkimistel sidus Vene pool selle küsimuse venekeelse elanikkonna olukorraga Eestis, eesmärgiga protsessi venitada. Tahtmatult või tahtlikult muutis Venemaa käitumine selle kogukonna Eestis osaks julgeolekudiskursusest. 1993. aastal püüti ebaõnnestunuks osutunud referendumiga Eesti territoriaalset terviklikkust õõnestada, ent 1994. aasta augusti lõpuks viidi Vene väed Eestist siiski välja. Selline käitumine näitas, et Venemaa ei ole täielikult loobunud oma ambitsioonist kontrollida endisi NSVL-i vabariike.

NATO laienemise vastu Kesk- ja Ida-Euroopasse oli Venemaal kaks peamist argumenti, mis mõlemad sobitusid uue globaalse korra diskursusega. Esiteks mure uute piiride tõmbamise pärast Euroopas. Külma sõja järgne rahvusvaheline korraldus nägi külma sõja aegses blokkidepõhises maailmasüsteemis enda antiteesi ning seetõttu oli eesmärk luua kõiki hõlmav ühtne maailmakorraldus. Sestap võtsid lääneriigid seda argumenti alati täie tõsidusega. Teiseks põhjuseks on Venemaa tehtav viide Saksamaa taasühendamisel justkui antud lubadusele mitte laiendada NATO-t Saksamaast ida poole. Selle argumendiga sooviti lääneriikides tekitada teatud süümepiinu, nagu rikuks NATO laienemine varasemalt tehtud härrasmeeste kokkulepet.

Samaaegselt sisaldas see teine argument ka teatud geopoliitilist mõtlemist, vähemalt Vene valitsuse jaoks. NATO laienemist tajuti kui Lääne ja eelkõige USA geopoliitilist võitu Venemaa üle. Seetõttu on selle vastu ainus rohi pöörduda tagasi 19. ja 20. sajandi meetodite juurde, mis aitasid Venemaal saavutada maailmavõimu staatuse. 1990-ndate lõpus oli Venemaa majanduslikult liialt nõrk ja sõltuv Euroopa ja USA investeeringutest ning majanduslikust abist, et vastutada NATO laienemist millegi muu kui sõjaka retoorikaga. Hoolimata Balti riikide nõudest hinnata üksnes nende vastavust liikmelisusnõuetele said nad liikmeks lähtudes geopoliitilisest mõtlemisest, kui 2001. aastal teatas Putin, et Venemaa jääb Balti riikide NATO-sse astumisel neutraalseks. Seepeale alustati 2002. aastal Balti riikidega läbirääkimisi ja 2004 saadi NATO liikmeiks.

2008. aastal Venemaa enam nii leplik ei olnud ning otsustas NATO-le peale suruda oma geopoliitilist maailmapilti, olles vastu Ukrainale ja Georgiale liikmelisuse tegevuskava (MAP) andmisele. Kahjuks seda survet ka aktsepteeriti mõningate liikmesriikide poolt ning NATO jätkuvad laienemisplaanid Ida-Euroopasse said väga häguse raamistuse, hoolimata nende kahe riigi soovidest. Oma geopoliitilise võidu kindlustamiseks alustas Venemaa agressiooni Georgia vastu ning lõi enda poolt kontrollitud nukuvalitsused Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Samuti hakkas ümber saama värviliste revolutsioonide tulemusel võimule tulnud läänemeelsete poliitikute aeg ning revolutsioonieufooria järgne pettumus tõi võimule autoritaarsed ja korruptiivsed valitsused, näiteks Janukovitši Ukrainas.

Järgmise sammuna oli Kremlil plaan luua alternatiiv Euroopa Liidule – Euraasia Tolliliit, mis oleks esimeseks sammuks Venemaa loomuliku geopoliitilise ruumi ehk endise NSVL-i lõimimiseks. Ilusat plaani tabas aga ootamatu takistus, mis ühe autoritaarse juhi maailmapilti ei mahu. Ukraina rahvas alustas massilisi proteste oma presidendi otsuse vastu peatada lõimumine Euroopaga ning Janukovitš hakkas tegema esimesi samme Euraasia Tolliliiduga liitumise suunas. See mobiliseeris kõigepealt Ukraina euroopameelsed jõud ja seejärel laiemad ühiskonnagrupid, kes soovisid vabaneda korruptiivsest presidendist. Janukovitš ei suutnud hoolimata vägivallameetodite kasutamisest meeleavaldajaid maha suruda ning võimule tuli Euroopa-suunalist integratsiooni toetav valitsus.

Selline “häbitu” vahelesegamine Putini geopoliitilisse mängu ei leidnud Kremlis sooja vastuvõttu ning otsustati ellu viia “näidispoomine“. Tänase Vene poliitilise eliidi hulgas on ukrainlaste kui iseseisva rahvuse suhtes väga üleolev suhtumine, selle kohaselt ei saaks nad ju iseseivalt valitsuse kukutamisega hakkama. Seda sammu tajuti kui ameeriklaste poolt kinnimakstud aktsiooni, millega nad on esitanud väljakutse Venemaa tagahoovis. Seetõttu oli Kremli jaoks oluline selgelt näidata, et Ukraina kuulub Venemaale.

Väikeriikide tänased julgeolekumured

Venemaa juhtkonna arvates on toimumas otsene geopoliitiline võimujagamine. Ukrainat nähakse üksnes oma tagahoovina, kuhu USA ja Euroopa ei peaks tükkima. Sellise maailmapildi kujunemisele on kaasa aidanud ka Lääne ebaselged sõnumid nii Idapartnerlusriikidele kui ka Venemaale. Putini administratsioon tõlgendas NATO 2008. aasta otsust kui Venemaa poolt tõmmatud geopoliitiliste piiridega nõustumist. Väiksemad ja nõrgemad peavad leppima suurvõimude kokkulepetega. Tõenäoliselt Saksamaa ja Prantsusmaa, kes olid kõige häälekamalt Ukrainale ja Georgiale MAP-i andmise vastu ei saanud ka ise aru, et selline kokkulepe sõlmiti. Kremlis aga tajuti seda niimoodi. Sarnase ebaselge sõnumi andis Vene-Georgia sõja uurimiseks loodud EL-i sõltumatu missiooni raport, mis nägi agressorina mõlemat osapoolt ja õigustas sellega teatud määral Venemaa käitumist. Seetõttu on Putini jaoks arusaamatu läänemaailma üllatus ja retooriline vastandumine Venemaaga pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukraina destabliseerimist.

Selline olukord ei ole ähvardav üksnes Ukraina rahvale, kes on juba pikemat aega elanud sõjapinge all või Eestile, kes samuti jagab Venemaaga ühist piiri ja kus elab üle 30 protsendi inimestest, keda Putin määratleb oma kaasmaalasteks, sõltumata sellest, mida nad ise tegelikult arvavad või tahavad. Praegune asjade seis on alarmeeriv kõikidele väikeriikidele maailmas. Kui suurriigid hakkavad tegema otsuseid teiste riikide õiguse üle ühineda ühe või teise liiduga, siis taastub sellega külma sõja eelne või selle aegne maailmakorraldus, mis ei austanud väikeriikide suveräänseid õigusi. Samuti õõnestab taoline käitumine rahvusvahelist õigust, mis on oluliseks toeks just väikeriikide suveräänsusele ja kaitseks suurriikide ambitsioonide vastu viia ellu piiride muutmisi ning valitsuste vahetusi, sest neil on selleks piisavalt võimu. See taastab rahvusvaheliste suhete süsteemi anarhilisena, millisena neorealistid maailmakorraldust tajuvad. Mõistmata, et käitudes maailmapoliitikas anarhilise maailmakorralduse järgi, loovad riigid ise anarhilise korra. Rahvusvaheliste suhete struktuuri määratleb ennekõike riikide käitumine ja mitte vastupidi.

Väikeriikide julgeoleku taastamiseks on vaja agressorile selgeks teha, et geopoliitiline mõtlemine ja teiste riikide selja taga tehtavad kokkulepped ei ole enam osa tänasest maailmapoliitikast. Samuti peavad Euroopa riigid oma lepituspoliitika asemel võtma selge seisukoha ning käituma vastavalt, ehkki see võib tuua kaasa suhete külmenemise Venemaaga. Ei saa jätkata poliitikat, kus retooriliselt vibutatakse sõrme, aga majanduslikult tahetakse ikkagi edukalt äri ajada. Eriti peaksid selle peale mõtlema EL-i väikeriigid nagu Küpros ja Ungari, kes üritavad Venemaaga sõlmida läbipaistmatuid erikokkuleppeid. Selline lühiajaline mõtlemine üksnes toetab agressori käitumist. Isegi kui lepituspoliitika loob ajutiselt illusiooni, et olukord on stabiliseerunud, siis tegelikult on see üks järjekordsetest sammudest, mis nõrgestab väikeriike kaitsvat rahvusvaheliste suhete süsteemi. Seetõttu on võtmetähtsusega EL ühtne ja jõuline vastuseis Venemaale ning peamine eesmärk on säilitada liidu terviklikkus ja oma sammude koordineerimine USA-ga. Pidev järeleandmine agressorile ainult soodustab tema käitumise jätkamist. Sel juhul on pikemaajalisteks kaotajateks väikeriigid, kes muutuvad üksnes müntideks suurriikide kokkulepetes, nagu Putin kunagi Balti riikide kohta väga illustratiivselt ütles.