Rahvastikuteadlane: massilist sisserännet pole Euroopas ega ka Eestis oodata ({{commentsTotal}})

Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi vanemteadur Luule Sakkeus.
Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi vanemteadur Luule Sakkeus. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kui arvame, et saame jätkuvalt madalapalgalisi tööjõumahukaid töökohti arendades ise areneda või olla kellelegi veel huvitavaks arenduskeskkonnaks, siis oleme väga valel teel, leiab Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi vanemteadur Luule Sakkeus.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arengut analüüsiv CEED raport asetab Eesti Ida-Euroopa riikidest sisserände sihtkohana atraktiivsuselt kolmandale kohale. Luule Sakkeus aga küsib siia kõrvale: miks oleme Euroopa riikide hulgas atraktiivsuselt kesiselt keskmike hulgas?

Euroopas elavate Eesti kodanike arv on kümne Euroopa Liidus oldud aasta jooksul tõepoolest peaaegu kolmekordistunud, moodustades 2013. aastal veidi üle viie protsendi Eesti selle aasta kogurahvastikust. Mitte kõiki neid ei tule vaadelda kui emigreerunuid, vaid ilmselt on nende hulgas laias laastus kolm rühma:

1) Eestist omal ajal emigreerunud (valdavalt Teise maailmasõja käigus) ja nende järeltulijad, kes võivad üha rohkem end Eesti kodanikena näidata, omandades sünnijärgset kodakondsust . Nemad koos osade teiste väljarännanutega moodustavad umbes kolmandiku neist, kes on olnud Euroopas rohkem kui 10 aastat.

2) Euroopas töötavad inimesed, kelle hulka kuuluvad:
a) nn talendid, kellel puudub Eestis vastav eriala või väljakutse meie väiksuse tõttu, kuid kes on heaks sillaks võimalike tulevaste uut laadi investeeringute toetamisel Eestisse;
b) kõrgharitud spetsialistid, kes täiendavad oma kogemusi ning võimaluse avanedes ja piisava väljakutse olemasolul on nõus oma valdkonnas uut algatama Eestis;
c) kõrgharitud spetsialistid, kes teenivad Euroopas Eesti huve;
d) Eesti madalapalgalised, olematute sotsiaalsete garantiidega (musta töö prevaleerumise tõttu) töötajad, kes saavad Euroopas miinimumpalka, mis ületab Eesti kõrgkooli õppejõudude kuupalka ning millele lisanduvad korralikud sotsiaalsed garantiid pensionile jäädes.

3) noored, kes õpivad, omandavad uusi kogemusi, seiklevad ning kelle ees on kõik veel avatud.

Seega tuleb vaadelda, et kelle suhtes me oleksime pidanud ja saanud teisiti käituda. Uute kogemuste ja teadmiste omandamine on Eesti jaoks ainult positiivne, sest vaid nende olemasolul on võimalik, kui Eesti olemasolevat potentsiaali kasutada olgu vastava võrgustiku sidemetele toetudes antud maades või pakkudes neile Eestis uue ja ainulaadse ettevõtmise kiiret ja turvalist arendamist.

Küsimus on ilmselt selles, kuivõrd me toetame uut laadi tegevuste väljaarendamist Eestis või on miskipärast soodsamad tingimused nende arendamiseks teistes riikides. Siin aitab teadaolevate juhtumite lähemalt uurimine: miks Skype Eestist lahkus, miks Transferwise on Inglismaal ja kuidas nad said Richard Bransoni end toetama, miks Kriss Soonik-Käärmann loob oma kaubamärki Inglismaal, ometigi on need inimesed meilt. Säravaid ideid on ilmselt teisigi, mis meie inimeste toel mujal maailmas käima lükatud. Mida saab eesti teisiti teha, et nende loodud ettevõtted oleksid pigem Eestist lähtuvad?

Seega ehk on üks viis, lisaks maksu- ja majanduskeskkonna tingimuste soodsamaks muutmisele, tuua siia rohkem inimesi, kes tunnevad õigel ajal ära uudsed ideed. Nad peaksid olema piisava kapitali ja riskijulgusega, et neid Eesti inimesi ja ideid toetada.

CEED raportis pandi erinevate näitajate põhjal kokku edetabel potentsiaalselt atraktiivsetest sisserände riikidest Ida-Euroopas. Eesti võiks selle indeksi kohaselt olla Ida-Euroopas sisserändajaile atraktiivsuselt kolmandal kohal.

Kui vaadelda seda, kas Eesti on sisserändajatele atraktiivne, siis küsida ei tule mitte seda, et me oleme Ida-Euroopa riikide hulgas kõrgel kolmandal kohal, vaid miks me ei ole esimesed ja Euroopa riikide hulgas siiski alles teise kümne keskel? Eesti ei saa ilmselt niipea atraktiivseks oma kõrge elatustaseme, kõigil tasanditel tolerantse ja võrdse kohtlemise printsiipe austava ja kõrget sotsiaalset turvalisust pakkuva riigina. Mis Eesti siiski suhteliselt kõrgele toob atraktiivsuse edetabelites, on Eestil võimalus pakkuda midagi eripärast. Olgu selleks piisav, kuid õigussüsteemiga kaitstud majanduslik vabadus, vähene bürokraatia ja teenuste igas keeles kättesaadavus, olgu see kõrge töökultuur, tahe pidevalt uut omandada, avatus uutele ideedele ning nende kiire ellurakendamine (näiteks Ebola viiruse vastaste vaktsiinide väljatöötamine või näiteks kõrgmoe ja muude loominguliste taieste maailmabrändiks kujundamine). Ent see pole olnud piisav, mis tähendab, et tööd tuleb teha nende suurte puudujääkidega, mis eespool nimetatud ja ilmselt millegagi veel.

Kui aga vaadata, millist tööjõudu Eesti ettevõtted välisilma portaalides otsivad – müüjaid ja müügijuhte – siis see ilmselt ütleb meie kohta päris palju. Kui arvame, et saame jätkuvalt madalapalgalisi tööjõumahukaid töökohti arendades ise areneda või olla kellelegi veel huvitavaks arenduskeskkonnaks, siis oleme väga valel teel. Siin puudub meil tõesti konkurentsivõimelisus ja seda varsti kogu Euroopas. Seega on peamine tee leida need viisid, kuidas väheneva tööjõu olukorras tehnilised vidinad saaksid töö inimeste eest ära teha. Kui taolist struktuurimuutust selle kaudu väärtustada, et madalapalgalist tööjõudu on kallim pidada kui kõrgepalgalist, siis anname mingi impulsi, et meid teiste riikide hulgas hakatakse vaatama positiivses suunas.

Eesti vajab hädasti neid, kelle kõrgteadmiste toel muuta Eesti uute ideede taimelavaks, mille kaudu luua tööjõudu vabastavat toodangut, õpetada ära tundma perspektiivseid ideid ja neid Eesti majanduse huvides ära kasutada. Meil ei ole vaja mõelda nii, et me ei oska ise midagi õpetada või õppida.

Kui on loodud piisav hulk alusteadmisi, ei ole kunagi hilja midagi uut omandada ja uuele alale pöörduda. Kuid neid pöörajaid peab olema rohkem ning nende kaasabil on võimalik oma, meie enda rahvastikus olev potentsiaal (kes ju peaaegu 30 protsendi ulatuses on kasutamata) ära kasutada. Kui töötukassa pakub oma peamiste töökohtadena endiselt vaid madalapalgaliste töötajate töökohti ja mitte seda, kuidas oma tavalise keskhariduse peale hoopis uut laadi oskused omandada ning sellega edasi minna, siis niikaua ei ole meil ka sisserändest abi.

Madalapalgaline tööjõud, olgu Eestis endas või sisserännanuna ei aita luua seda lisandväärtust, mis on Eestile oluline, et meie enda suunamata majandusest saaks lõpuks kõrge tööjõutootlikkusega maa. Peamine küsimus on, kus täpselt on meie tootlikkus madal, mida me teeme valesti, miks me kulutame liiga palju aega ja kuidas on teised selle lahendanud. Kui teame oma peamisi puudujääke, siis oskame ka olla meie jaoks vajalikule tööjõule piisavalt atraktiivne.

Maailma eri paigus ei vaeva üksnes Euroopa riigid oma pead sellega, kuidas edasi minna oma olemasoleva potentsiaaliga. Eesti ei võistle helgete peade sissetoomise pärast mitte teiste Euroopa riikidega, vaid üha enam Aasia ja Lõuna- Ameerika riikidega, kes on järjest muutunud ja muutumas sisserännumaadeks. Nende oluliste rändesuundade muutustega maailmas saab üha selgemaks, et mingit massrännet enam Euroopas, ja mitte eriti kõrge atraktiivsusega Eestis, oodata ei ole ning vaid oskuslikult rakendades oma inimeste potentsiaali, kasutades maailma kõige innovaatilisi avastusi, suudame edaspidi toime tulla. Selletõttu võibki vananemisega kaasnevat nimetada iga rahvastiku peamiseks innovatsioonimootoriks – enam ei saa ekstensiivselt areneda – suuremate kaubanduspindade ja rohkemate inimeste toel. Praeguse majanduse innovatsioon töötab ainult siis, kui oskame mõelda, kuidas me saame vähemaga efektiivsemalt ja inimest asendavalt edasi. Seega on võtmeküsimus hinnata iga inimest, sest temas on potentsiaal midagi uut, omamoodi ja teednäitavat teha.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: