Karmen Turk: vabast ja piirideta kaubandusest klooritatud kanade ning müütideta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karmen Turk on advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna doktorant.
Karmen Turk on advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna doktorant. Autor/allikas: Triniti

Millest juttu tuleb? Advokaadibüroo TRINITI vandeadvokaat ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna doktorant Karmen Turk heidab pilgu TTIP-le, ehk vabakaubanduslepingu projektile, mille eesmärgiks on kahe maailma suurima majanduse, USA ja Euroopa Liidu vahelise kaubanduse lihtsustamine.

ELi välis- ja majanduspoliitika olulisima lepingu läbirääkimistest on Eesti meedias juba üht-teist kirjutatud. Näiteks võib tuua lepet üldjoontes pooldava Meelis Kitsingu, kes leiab, et vabakaubandusleping suurendab majanduslikku heaolu; välisministeerium on lahanud TTIP-ga kaasas käivaid müüte ja tegelikkust; väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling on lükanud ümber hirmujutte klooritatud kanadest.

See artikkel ei ole sugugi kõigi eelnevate ümberlükkamiseks või destruktiivseks kriitikaks. Vastupidi – eesmärk on otsida mõistlikku keskteed. Oluline on avaliku arutelu jooksul mitte nimetada kõiki vastuargumentide esitajaid "hirmutajateks" või "paanitsejateks". Seda mitut miljonit eurooplast, kes on andnud allkirja leppe vastu, tuleks viisaka debati reeglite kohaselt kuulata ning esitada vastuargumendid, kui need on olemas või tunnistada leppe muutmise vajadust.

Traditsiooniline kaubanduslepe?

Vabakaubanduslepete esimene eesmärk on vähendada turutõkkeid. Nii ka TTIP puhul. On palju tooteid ja teenuseid, mille eksportimine USA turule saab esmakordselt mõistlikult võimalikuks. See on võimalus paljudele sektoritele, alates toiduainetööstusest lõpetades autotööstusega. Toon näite: luues täna uudse toidulisandi Euroopas, läbib ettevõte tihti mitme-aastase turuleviimise protsessi kõigi vajalike lubade ja kooskõlastuste saamiseks ning USA turule sisenedes tuleb see protseduur uuesti läbi teha. TTIP sihibki selliseid olukordi – standardite ühtlustamise kaudu peaks piisama ühest turuleviimisest emmal-kummal mandril. Eesti kui e-riigi põhiline kasuargument peaks olema infotehnoloogia ja internet – on meil ju küll globaalne võrk, kuid selle täispotentsiaali takistavad erinevad maismaapiire mööda joonistuvad reeglid ja standardid.

Samas just selle temaatikaga on seotud ka kõik suuremad vastu-kampaaniad. Seni on peamised kohtuvaidlused USA ja EL vahel olnud justnimelt nende standardite üle – alates banaanidest, lõpetades hormoonidega töödeldud veiselihaga Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise süsteemis. Seega on kerkinud küsimused, kas pärast TTIP-d me enam ei prioritiseeri eurooplasele omaseid kõrgeid standardeid toidule või kui seda teeme, siis kuidas see ühtse standardi protsess ikkagi töötab. Näiteks on TTIP-vastase petitsiooni koostanud Euroopa piimanõukogu ning teised põllumajandussektori ühendused.

Tõepoolest, peamised vastuargumendid seonduvad andmekaitsega, põllumajandusega, tervise- ja sotsiaalstandarditega. Mitmed neist on üle paisutatud – headeks näideteks on minister Sullingu viidatud klooritatud kanade paanika või sakslaste andmekaitse-alaste murede mitmekordistumine alates liidukantsleri Angela Merkeli pealtkuulamisskandaalist. Aga mitte kõik.

Reaalsus on, et mõlema poole argumendid on juurdunud sügaval väärtusi kajastavas ilmavaatelises lahknevuses – liberaalne ja globaliseerumist pooldav versus vasakpoolne globaliseerumisvastane vaade majandusele. See raskendab oluliselt avaliku debati võimekust ühe või teise meelt muuta.

Kohtuväline vaidluste lahendamise süsteem

Suurimaks debati keskmeks on saanud hoopis TTIP-s sisalduv kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteem (ISDS), mille eesmärgiks on kaitsta investeeringuid, kui ettevõtte ja riigi suusad risti lähevad. Hiljutisim näide sellise süsteemi kasutamisest on Phillip Morrise hiigelnõue Austraalia valitsuse vastu märgistamata sigaretipakendiseaduse jõustamise tõttu. Põhjendatult on tõstatatud küsimusi seoses selle investor-riigi vaheliste vaidluste lahendamise regulatsiooniga. Eesti meedias tõstatas õigeid küsimusi Siim Tuisk.

On arvukalt analüüse, mille kohaselt on tegemist riigi seadusloome õigust piirava ning globaalseid ettevõtteid kaitsva süsteemiga. Ning seda kõike õigusriigi põhimõtte arvelt. Oleme ikka olnud veendunud, et mistahes nõuete õiguspärane tunnustamine saab toimuda vaid avaliku kohtupidamise kaudu.

Ka ISDS-i toetavaid argumente on veenvaid – näiteks vastab tõele, et EL riigid on läbi aegade sõlminud peaaegu poolteist tuhat nn investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingut, mis samuti näevad ette ühe või teistsugused arbitraažisätted. Siinkirjutaja nõustub – ka Eestil on arvukalt investeeringute kaitse välislepinguid. Siiski, need olemasolevad lepingud sätestavad konkreetse regulatsiooni koos arvukate reeglite ning eeldustega arbitraaži korras vaidluse lahendamiseks. Ameerika Ühendriikidega on sellist kohtuvälist vaidluste lahendamise süsteemi sisaldavad lepped vaid üheksal EL liikmesriigil, sealhulgas Eestil. Euroopa Liidul on aga seni vaid üks ISDS süsteemi sisaldav ratifitseeritud leping – Energia Harta Leping aastast 1994.

Selge on, et iga välisleping, mis nihutab õigusmõistmise võime kohtutelt kohtuvälistele süsteemidele, vähendab läbipaistvust, legitiimsust ning riikide suveräänsust otsustada. Siinkohal on seljad kokku löönud Prantsusmaa ja Saksamaa. See koalitsioon nõuab ISDS peatüki kustutamist või selle olulist reformimist. Veenvad on nii mõtted siduda ISDS-süsteem siseriiklike kohtutega või ka tekitada edasikaebevõimalus.

Jälle sellest protseduurist

Vicky Price, UK tuntud ökonomist on tabavalt leidnud, et ei ole midagi halba kaubanduse suurendamises, kuid oluline on küsida ka "kuidas me seda teeme?". Seega, TTIP suurimaks puuduseks, nagu kaubanduslepetele juba tavaks saanud (r.i.p., ACTA!), on selle saamislugu. Saamisloo läbipaistmatus, teadmatus, kaasamatus.

Kas juba läbiräägitud lepingusse on võimalik viia sisse vähem või rohkem põhimõttelisi muudatusi, mis on miljonite eurooplaste hüüdjaks hääleks? Loodetavasti. Sest tõenäosus saada lepingust pikaajalist kasu on suurkorporatsioonide kõrval just Eestile omastel väike- ja mikroettevõtetel ja teadmistepõhise valdkonna tegijatel.

Vaatamata Euroopa komisjoni püüdlustele teha seekord paremini, läbipaistvamaks ja kaasavamalt, on avalikkus endiselt kaldu STOP-TTIP loosungite poole. Läbirääkijad rühivad aga kindlalt edasi - kui Euroopa Parlament enam kui aasta tagasi läbirääkimiste alustamiseks rohelise tule andis, hääletas poolt 460 parlamentääri 593-st. Vastuhääle andis meie esindajatest vaid Indrek Tarand. Jällegi, arusaadav käitumine parlamendi poolt – kordan juba varem tsiteeritud numbrilisi näitajaid - Euroopa Komisjoni väitel võib prognoosida, et keskmine perekond võidab TTIP järel igal aastal 545 eurot. Lepingu mõjul tekib 400 000 uut töökohta ning EL-i kasu lepingust peaks olema 119 miljardit ning USA-l 95 miljardit eurot aastas. Majandusinimeste peades peaks aga kuluarvestuse puudumine mistahes käsitlustes sütitama tulukese.

Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: