Kristjan Port: muuda müra muusaks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Eric Wienke/Creative Commons

Kas looming vajab vaikust? Kas probleemi lahendamisele vajalik leidlikkus eeldab rahu? Kas inimese tähelepanust janunev või muudel põhjustel mürarikas keskkond on loomingule kammitsev, segav leiutamisele ja kurnab fantaasiat viljatuks? Samas, kas jaatav vastus nendele küsimustele tundub kuidagi mitterahuldav?

Mürast ja saginast hoolimata pole kunstnikud, kirjanikud ega nuputavad teadlased kusagile kadunud. Kuid ajaloost leiab dramaatilisi näiteid rahu suhtes tingimatutest kuulsustest. Näiteks prantslaste „Tammsaare“ Marcel Proust, kes tabas ühel hetkel, et inimese ainuke vara ehk elatud elu on võimalik kinni püüda, kui see kirja panna. Ta asus kirjutama „Kadunud aja otsingut”, aga teda segas müra. Nii proovis ta siis kõrvatroppe. Sellest jäi siiski väheks. Lõpuks lasi ta veel toa korgikihiga vooderdada, et vaiksem oleks.

Jutt käib ajast Pariisis, sada aasta tagasi. Televiisorita, arvuti ja mobiilsete sidevahendite ning internetita. Meie peame elama müraga, mida polnud toona veel väljagi mõeldud. Oleme siia jõudnud lugematute inseneride vaimse pingutuse ja kunstnike loomingulise külluse keskele, mis on paradoksaalselt üheskoos rajanud uue meediaruumi ja täitnud seda täiendava lärmiga. Järsku polegi suhe vaimse töö ja signaalide rohkuse vahel nii must-valge, nagu õpetaja koolis rääkis, kui nõudis klassis hiirvaikust.

Teadmata kas keset vaikust või müra, aga mõned teadlased on hakanud mõtlema, et segavad signaalid võivad tulla vaimsele tööle, eriti loomingulisele tööle kasuks. Marcel Proust ja paljud teised vaikusejanulised Darwinist Tšehhovini on püüdnud end mürast isoleerida. Kuid vaevalt, et nad elasid helide vaakumis. Miks mitte küsida siis teistpidi – kas oleks põhjust arvata, et vihatud segavast lärmist võis olla neile kasu?

Hüpotees, mida kirjeldavad USA Northwesterni ülikooli teadlased, lähtub oletusest, et osa inimestel on tajutavate ehk sensoorsete signaalide jaoks olemas paremad filtrid, teistel aga mitte. Õigemini võibolla töötavad filtrid samal inimesel eri aegadel erineva efektiivsusega. Seda küsimust peab veel uurima. Kuid üldiselt on teada, et selline hea filtriga indiviid suudab keskenduda ka keset lärmi. Võib oletada, et Proustil oli seda raskem teha. Kusjuures teadlaste järeldus pole sugugi esimesi soosiv, vaid nad väidavad, et segavatest signaalidest on loomeprotsessile kasu, sealhulgas arvavad nad, et sellest oli kasu ka Marcel Proustile, kuigi mees ise kippus nägema olukorda probleemsena.

Seejuures on kasu nii heast kui halvast filtreerimise võimest. Võib spekuleerida, et näiteks inseneridele on meelte müravabana hoidmise võimest kasu ja nende töö peab olema kooskõlas matemaatilisele loogika diktaadiga masinate maailmaga. Samas eeldame, et kunstiloojad poleks masinlikud ega reeglipärased. Huvitavate psühholoogiliste uuringute tulemusel julgevad teadlased oletada, et loomingulise töö puhul lasevad lekkivad filtrid hetkel oluliseks peetavate mõtete sekka ka neid, mida peetakse fookusevälistena mitteoluliseks. Kuid just seetõttu avardub ja rikastub töö mõtetega moel, mida võib pidada loominguliseks.

Teadastel õnnestus demonstreerida, kuidas nn paremast filtreerimise võimest oli kasu laboratoorsetes tingimustes läbiviidud testi tulemustele, milles pidid uuritavad etteantud aja jooksul esitama võimalikult palju vastusevariante. Ühtlasi demonstreeriti, et katse tulemused langesid kokku akadeemilise edukusega. Teatud mõttes sarnanes olukord eksamineerimisega. Järelikult on taolises olukorras kasu vaikusest või heade filtritega keskendumisvõimest. Üllatavalt, reaalset elu matkivates katsetes, kus mõõdeti loomingulist mõtlemist, oli vastupidiselt kasu „lekkivatest sensoorsetest filtritest“.

Kui see on nii, siis meenutab kujunenud olukord ütlust, milles on häda korral abi ootamatult lähedal. Elame ju varasemaga võrreldes ebastabiilsemal ajastul ja selles on masinlikust mõtlemisest vähem kasu. Küll aga vajame üha rohkem kiirelt leidlikke ja loomingulisi lahendusi. Kui nüüd keegi hüüatab nõudlikult „Vaikust!“, sest ta tahab mõelda, siis võibolla tasub kaasa mängida, et siis kõige pingelisemal vaikuse hetkel kukutada vaas põrandale. Võib ka juhinduda teisest pärimusest – kui sa ei saa neist jagu, siis võiksid liituda, st hõlva positiivselt end ümbritsevat müra.

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: