Millest jutustab iidne “Põimiksuutra” ja mida me sellest õppida võiksime? ({{commentsTotal}})

Bodhisattva
Bodhisattva Autor/allikas: Wikimedia Commons

Inimese vaimsest edenemisest ja selle paradoksidest kirjutab Tartu ülikooli orientalist Märt Läänemets. See on tema lemmikteksti – budistlikus maailmas ülimalt mõjuka ja tähendusrikka, iidse, kuid igal ajastul inspireeriva – “Põimiksuutra“ keskne teema.

“Põimiksuutra” on mahajaana budismi kanooniline ehk rangetele normidele ja reeglitele vastav tekst, mis on teisel või kolmandal sajandil Indias Vana-India pühas sanskriti keeles kirja pandud.

Teksti originaalpealkiri on “Gaṇḍavyūhasūtra”, mille tähendus ei olegi üheselt selge. Gaṇḍa võib tähendada nägu ehk palet, vart või tüve, kuid ka omadussõna suurepärane või ülim. Vyūha tähendab korda, korrastatust, rida, rivi, aga ka kaunistust. Sūtra on pühakiri, raamat, mille sõnum on omistatud õpetuse rajajale Buddhale endale. Seega võib Gaṇḍavyūha tähendada “palge kaunistust”, mida tõlgendatakse vaniku või pärjana. See võib tähendada ka “korda ehk ritta seatud varsi” või siis hoopis “suurepärast korda” või “ülimat korda“. Kogu pealkiri siis vastavalt nimetatud suutrat ehk pühakirja.

Üsna kentsakas, kas pole?

Kindlasti tuleb sellises pealkirjas näha pigem kujundit, mitte otsest viidet suutra teemale. Ja kujundina tähendab Gaṇḍavyūha igal juhul midagi, mis on kokku pandud, korda seatud, korrastatud, omavahel põimunud ning samal ajal ka kaunis ja täiuslik. Sestap olen valinud selle tõlkevasteks eesti keeles “Põimiksuutra”, mis peaks algupärase sõnakujundi tähendust üsna hästi edasi andma.

Põimikuga on selle teksti puhul tõepoolest tegemist. Nii sisulises kui ka vormilises mõttes.

Vormilt koosneb see üsna mahukas teos – nii sanskritikeelne originaal tänapäevases köites kui ka ingliskeelne tõlge hõlmavad üle 400 lehekülje – hulgast peatükkidest ja stseenidest, mis on seotud ehk põimitud ühtseks kindla suunitluse ja eesmärgiga vaimse palverännu narratiiviks.

Veelgi tugevam põimik on aga suutra sisu, sõnum, mida ta edastab: inimese vaimse arengu kirjeldus tavainimesest virgumisolendiks – bodhisattvaks. Bodhisattva tähistab budismis kõikidest vigadest vabanenud kõike mõistvat ülimal määral kaastundele ja altruismile orienteeritud isiksust.

Areng, vaimne teekond ehk palveränd selle suutra esituses on aga väga keeruline, vastuolusid ja eneseületamisi täis protsess, mille käigus küpsevad ja lõimuvad kõige erinevamad kogemused ja teadmised. Vaimselt küps ehk virgunud bodhisattva, kelle meelt ei määri enam ei isekad emotsioonid ega kitsarinnalised eelarvamused, näeb ka kogu maailmakõiksust, universumit täiusliku korrastatud ja ülimal määral lõimunud süsteemina, kus kõik on kõigega seotud ja läbi põimunud. Kusjuures “süsteem” võiks samuti väga hästi sobida sanskriti sõna vyūha vasteks.

Süsteemi iga element, ka meeleline, teadvuslik element ehk mõte – teadvus ei ole materiaalsest universumist lahutatud vaid sellega üks ja pigem aktiivne, loov komponent – mõjutab kõiki teisi ja kogu tervikut. Mikro- ja makrokosmos on samuti omavahel läbi põimunud ja üksteisega kohti vahetavad; aeg ja ruum on kaotanud oma tavapärase tähenduse. Tüüpilised on väljendid stiilis: “igas aatomis leidub sama suurel hulgal universuneid, kui loendamatul hulgal universumites on aatomeid” või “kõigi kolme aja (mineviku, oleviku, tuleviku) buddhad on koos ühesainsas mõttehetkes”.

Mahajaana budismi triaadil on bodhisattva Maitreya, Buddha ja bodhisattva Avalokiteśvara. (Allikas: Wikimedia Commons)

Igal tasemel ja igal ajastul leidub vaimseid kõrgolendeid – virgunuid ehk buddhasid – ning sinna teel olijaid – bodhisattvaid. Puhtaid integreerunud maailmasüsteeme, kus domineerib selline virgunud vaimsus ja maailmanägemine, nimetatakse buddhaväljadeks.

Kas pole tähelepanuväärne ka tänapäeva teadusliku mõtlemise vaatenurgast: enam kui 2000 aastat tagasi kirjeldasid budistid-mahajanistid universumit väljateooria mõistetes. Nad ei teinud seda aga mitte matemaatika, vaid kujundite keeles. Kuigi omamoodi rakendatakse kujundlikult ka matemaatikat. Näiteks on ühes peatükis tegelaseks erakordse arvutusvõimega poisike Indriješvara ehk Võimete Isand, kes opereerib arvudega kuni 10 astmes 59, kusjuures igal 10 astmel on oma spetsiifiline nimetus.

Suutra jutustuse keskne tegelane on jõukast linnakodaniku perest pärit noormees Sudhana, kelle nimi tähendab Hästi Jõukas. Väga tähendusrikas nüanss teksti loomise ajaloolist konteksti silmas pidades: mahajaana pooldajad ja sihtrühm olid tollase India oma aja kohta üsna urbaniseerunud ühiskonnas eelkõige jõukad ja haritud linnakodanikud, peamiselt kaupmeeskond, mis oli kõige liikuvam ja ehk ka kõige vabam ühiskonnakiht. Sestap ei olegi siin virgumisõpetuse subjekti prototüübiks valitud munka ega erakut, vaid hoopis ilmalik kaupmehevõsu ilmselgelt märgilise nimega.

Teel olemine ja hüvesõprade õpetused

Sudhana, kelles oli küpsenud hüvejuur ehk kaasasündinud anded ja kõrged vaimsed eeldused, pulbitseb soovist saada bodhisattvaks. Kusjuures taas märgilises võtmes on tema siht sõnastatud küsimuses, mida ta ikka ja jälle oma õpetajatele esitab, nõnda, et esile ei tõsteta mitte seisundit, vaid tegutsemisoskust ja -valmidust: “Kuidas peab bodhisattva õppima tegema bodhisattvategusid?”. Seega ei ole suutra sõnum suunatud mitte niivõrd isikliku virgumise ehk kõrgseisundi saavutamisele, kuivõrd teiste heaks tegutsemisele.

Sudhana esimese õpetaja, tarkusebodhisattva Mandžušri vastus on sama märgiline: “Raske, oo õilis poeg, on leida maailmas olendit, kes on meelestatud ülimale täielikule virgumisele. Veelgi raskem on aga leida olendit, kes soovib hakata õppima tegema bodhisattvategusid.” Sellega antakse mõista, et budistlikus mõttes on end isiklikule vaimsele virgumisele pühendunud inimesi väga vähe, kuid veelgi vähem on selliseid nagu Sudhana, kelles domineerib kaastunne ja soov tegutseda teiste hüvanguks.

Sudhana õppimas ühelt oma õpetajalt. (Allikas: Wikimedia Commons)

Siit punktist algabki Sudhana palverännak. See on väliselt füüsiline – ta rändab mööda Indiat, otsides üksteise järel õpetajaid, kellest igaüks annab talle mingi kindla õpetuse ja juhatab ta siis edasi järgmise juurde. Selliseid õpetajaid on kokku 54 ning suutra mitmesajal leheküljel kirjeldataksegi värvikalt Sudhana rännakuid ja vestlusi õpetajatega. Õpetajaid kutsutakse budismis väga auväärse nimetusega – hüvesõbrad.

Hüvesõprade seas on kõiksugu reaalseid ja mütoloogilisi tegelasi: munki, õpetlasi, kirjatarku, kuningaid, kaupmehi, isegi prostituut, bodhisattvaid, jumalaid ja jumalannasid. Märkimisväärne, et üle kolmandiku neist – täpsemalt 21 – on naised. See näitab naiste autoriteeti ja kõrget, ka vaimset, positsiooni Vana-India ühiskonnas.

Oluline on ka see, et sugugi mitte kõik õpetused pole otseselt budistliku sisuga, vaid paljud hüvesõbrad õpetavad ka üsna ilmalikke oskusi ja teadmisi. Kuid kõike integreerib bodhisattva ülim motiiv: omandada kõiki teadmisi, et olla igas olukorras suuteline teiste heaks tegutsema ning teisi aitama ja õpetama.

Lõpuks saab Sudhana üheks bodhisattvaloomuse kvintessentsi kehastava bodhisattva Samantabhadraga, kelle nimi tähendab Igakülgselt Hea. Ta on jõudnud ülimasse täielikku virgumisse ja mitmel leheküljel kirjeldatakse tema mõistmist ja maailmanägemist ülalkirjeldatud lõimunud süsteemina.

Kas see on Sudhana palverännu lõpp?

Kindlasti mitte. Suutra lõpuvärsid sisaldavad Samantabhadra tõotust, mis tähendab, et alles nüüd tema tegevus algab. Kõrgeima vaimse taseme saavutanud bodhisattvad tulevad üha uuesti tagasi ebatäiuslike olendite, kelle hulka kuuluvad ka inimesed, maailma, et aidata virgumisele eranditult kõiki. Algus on lõpp ja lõpp on algus. Minek on naasmine ja naasmine on teeleminek. Kogumine on kokkusaamine.

“Põimiksuutra” sõnum on aegadeülene ja samas äärmiselt tänapäevane. Selle kirjeldavateks märksõnadeks tänase maailma kontekstis võiksid olla näiteks universaalne haridus, elukestev õpe ja ühiskonna teenimine. Suur erinevus on aga selles, et kui tänapäeval kannab kõike seda motiiv – mida ka meie kõrgharidussüsteem üha ja üha kordab ja võimendab – ennast võimalikult kasulikult müüa, tõsta enda turuväärtust, teostada ennast kõrge sissetuleku ja võimeka tarbijana ehk kasule ja meelelistele naudingutele orienteeritus, siis “Põimiksuutras“ on kõige taga vaimne pürgimus ja jäägitult omakasupüüdmatu altruism. Väärtused, mis tänapäeval tunduvad üsna marginaalsed.

“Põimiksuutra” võtmes on tänapäeva inimestel ja ühiskondlikel hoiakutel veel küllaga arenguruumi, et ... naasta sellesse vaimsesse olemusse, mida muistsed budistid muistses Indias pidasid esmaseks ja loomulikuks.

Märt Läänemets on Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi orientalistikakeskuse vanemteadur. Tema põhiliseks uurimisvaldkonnaks on mahajaana budism ja hiina mõttelugu.
Läänemets kaitses “Põimiksuutra” uuringute põhjal 2009. aastal Tartu ülikoolis väitekirja „Gaṇḍavyūhasūtra kui ajalooallikas“.
Märt Läänemets räägib “Põimiksuutrast“, mida ta on uurinud enam kui 15 aastat, sel nädalavahetusel toimuval Eesti akadeemilise orientaalseltsi ja TÜ orientalistikakeskuse XXVII orientalistikapäevadel. Kahepäevasel konverentsil on kavas 15 ettekannet ning muusikaline film. Kõik huvilised on oodatud.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: