Margaret Lyngdoh on TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna doktorant. Üks tema olulisimaid uurimissuundi on khasi klanni libatiigrite nähtus. Khasid on kogukond, kes elab Kirde-Indias Meghalaya osariigis. Khasisid on 2011. aasta rahvaloenduse andmetel umbes 2,1 miljonit. Khasi keel kuulub austroaasia keelkonda moni-khmeeri keelte hulka. Umbes 85 protsenti khasidest on kristlased, sest kristluse tõid piirkonda 1832. aastal Walesi kalvinistid. Khasi kristlaste seas on nii katoliiklasi kui ka presbüterlasi.

Kui olulised on khaside pärimus ja traditsioonid tänapäeval, sõltub usulahust. „Katoliiklased põimivad ja seovad Khasi traditsioone kristlusega väga edukalt,“ tõdeb Lyngdoh, „samas kui presbüterlased peavad oluliseks kristluse puhtust ning on täielikult välistanud kõik khaside traditsioonid.“

Libatiigrite müstiline kaksikelu

Lyngdoh`t huvitab khaside kultuuris libatiigri nähtuses. Libatiigrid on khasi kogukonnas eriliselt võimekad mehed ja naised, kellel on võime muunduda tiigriteks. Libatiigreid tuntakse „Khla Phuli“ nime all. Etümoloogiliselt on selle fraasi päritolu natuke hägune. Kuigi „khla“ tähendab tiigrit, ei osata öelda, mida täpselt „phuli“ tähistab.

Libatiigreid on kaht tüüpi. Meessoost libatiigrid ehk „sansaram“, mis tähendab tõlkes „viieküünelisi“, ja naissoost libatiigrid ehk „khruk“ (selle sõna täpne tähendus on unustusse vajunud). Viieküünelisteks kutsutakse tiigrimehi seepärast, et inimtiigritel on nii esi- kui ka tagakäppadel mõlemal jalal viis küünt, samas kui tiigritel, tavalistel loomadel, on esikäppadel viis ja tagakäppadel neli küünt.

„Paljud ei ole nõus uurima libatiigritega seotut, sest selle teemaga on kohalike hulgas seotud väga palju tabusid ja hirme,“ räägib Lyngdoh. Seepärast leidub libatiigritest võrdlemisi vähe materjali ning isegi kogukonnas on teadmised vähehaaval hääbumas.

Tiigriks muundumine toimub nii, et inimene, kes on libatiiger, tunnetab, kuidas tiigrijumalus teda kutsub. See inimene muutub kohe väga uniseks ja peab maha istuma. Istudes hakkab inimene möirahtama ja ta jääb magama.

„Tiigriks muundumiseks, peab inimene magama jääma ja laskma lahti oma teadvusest. Unemaailmas ehk „ramia“-s, kus eksisteerivad khaside pärimuse kohaselt meie esivanemad, asub alternatiivne reaalsus, mis kuulub libatiigritele ning allub nende reeglitele. Kui libatiiger on oma tiigrivormis, siis asub tema teadvus „ramia“-s, aga füüsiline keha eksisteerib meie reaalsuses ja on kõigile nähtav. Kui libatiiger saab viga oma tiigrikehas, saab viga ka tema füüsiline inimkeha,“ pajatab Lyngdoh.

Tiigrimehed kaitsevad küla, tiigrinaised hoiavad traditsioone

Miks tiigriteks muundumine üldse vajalik on? Lyngdoh sõnul on neil naistel ja meestel erinevad rollid. „Mehed muunduvad tiigriteks, et kaitsta küla väliste ohtude eest ning võtta vastu tarkusi esivanematelt, ja naised, kes muunduvad, kaitsevad klannireegleid ning on ainsad, kes viivad läbi rituaale esivanematele,“ selgitab ta.

Kuidas on libatiigrite pärimus nii pikalt ajahambale ja moodsa maailma pealesurumisele vastu pidanud? Lyngdoh selgitab: „Khasi libatiigrite traditsioon on kestnud tänu sellele, et libatiigreid peetakse kõige auväärsemateks üleloomulikeks olenditeks, kuna libatiigrid on inimeste suhtes heasoovlikult meelestatud.“

Kaasaegses kontekstis toob Lyngdoh välja, et traditsioon on jätkunud, sest kultuuri on järjepidevalt põlvest-põlve edasi antud. Ta leiab, et inimesed otsivad endiselt oma päris identiteeti ja juuri ning need otsingud selgitavad ka libatiigrite traditsiooni edasikandmist vaatamata oma keskkonna kaotusele, ristiusku pööramisele ja moodsate väärtuste pealetungile.

Margaret Lyngdoh'i välitöödel salvestatud videost võib näha vanaprouat rääkimas libatiigritest: