Müstilised marsipilved muutusid mõistatuslikumaks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: rupo Ciencias Planetarias (GCP) - UPV/EHU, W. Jaeschke, D. Parker

Kolme aasta eest otsustas punane planeet mängida amatöörastronoomidele ootamatu vingerpussi. Lõunapoolkera sileda kaare kohal pungus paarisaja kilomeetri kõrgune pilvjas kühmuke. Kümmekond päeva hiljem kadunud nähtust uurinud planeediteadlased nendivad, et pilvedele ei suuda rahuldavat seletust pakkuda ükski sirgjooneline hüpotees.

Amatöörastronoomid täheldasid pilve Marsi horisondi kohal esmakordselt 12. märtsil 2012. Nähtus oli sedavõrd ootamatu, et seda esimesena märganud ameerika tähevaatleja pidas hägusat valguslaiku kaamera sensori veaks. Peagi nentis aga austraalia amatöörastronoom, kellega mees ühendust võttis, et näeb täpselt sedasama. Vastavaid teateid saabus järgmised 11 päeva. Pilv kadus 1. aprilliks. Ainult selleks, et 6-16. aprilliks taas horisondile tõusta. Terra Cimmeria regiooni pildistas pärastlõunati ka Marsi Luuretehiskaaslane, kuid ülesvõtetel ei täheldatud midagi.

Amatööride poolt tehtud fotode alusel suutsid Baskimaa ülikooli teadlased eesotsas Agustin Sanchez-Lavega siiski kindlaks teha, et helkiva pilve läbimõõt ulatus 500-1000 kilomeetrini. Moodustise kõrgus küündis 200-250 kilomeetrini, kõrgudes iono- ja eksosfäärini. Väliselt sarnaseid pilvi oli täheldatud varemgi. Ent seninähtud jääst ja tolmust koosnenud sammaste laeks jäi vaid sadakond kilomeetrit. Ajas kaugemale ulatuvaid fotoarhiive läbi kammides võis pidada ainsateks vähegi võrdlust kannatavateks fotodeks Hubble'i kosmoseteleskoobi poolt 1997. aasta mais tehtud ülesvõtteid

Ennast heidutada laskmata otsustas Sanchez-Lave kolleegidega uurida, millest pilved koosneda võisid. Moodustistelt tagasipeegelduva valguse hulgaga sobisid paremini jää- kui tolmuosakesed. Ent Marsi atmosfääri kirjeldavate mudelite kohaselt oleks vastaval kõrgusel jääosakeste nägemine võimatu. Vee kondenseerumiseks peaks ionosfääri temperatuur olema arvatust vähemalt 50 C võrra madalam. CO2 jää moodustumiseks aga vähemalt 100 C. Tolmu niivõrd kõrgele sattumine oleks veelgi ebatõenäolisem.

Töörühm pidas viimaseks ilmselgeks õlekõrreks virmalisi, mida näebTerra Cimmeria kohal magnetvälja anomaalia tõttu küllaltki sageli. Samuti oleks see heas kooskõlas moodustiste ulatuse ja kiire muutlikkusega. Ent selleks olid pilved liiga eredad ja samal ajaperioodil ei täheldatud ebaharilikku päikeseaktiivsust.

Töörühm märgib, et välja pakutud hüpoteeside proovile panemine või nendeks uute ainese otsimine on küllaltki sirgjooneline. Piirkonda tuleb vaid hoolikalt jälgida, milleks sobivad suurepäraselt eelmisel aastal planeedi orbiidile jõudnud Ameerika Ühendriikide ja India tehiskaaslased. Nii või teisiti märgivad Sanchez-Lave ja tema kaaslased ajakirjas Nature ilmunud töös, et ülaatmosfääris nähtud pilvedele pole võimalik praeguse arusaamise alusel seletust anda.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Nature



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: