100 sekundi video: Armumistunne – narkootikum, mis lõpuks ohvri ära kurnab
Armumise eelduseks on see, et on kellesse armuda. Enamik lähisuhteid algab armumisest. See kätkeb endas tugevat soovi olla partneriga koos ning sellega kaasneb tugev seksuaalne iha. Armumistunne võib olla äärmiselt erutav ja õnnelikuks tegev, aga samas ka piina valmistav – eriti kui partnerilt ei tule vastuarmastust.
Esimene etapp armumisel on meeldimine. Sel ajal on aju tugevalt ülestimuleeritud fenüületüülamiini, dopamiini ning norepinefriini poolt. Need keemilised ained tekitavad inimese ajus eufooriat ja ülevustunnet. Dopamiin aktiveerub, kui juhtub midagi head, ning see tekitab mõnusa tunde. Selles armastuse faasis tekitab partneri lähedusest suurenev dopamiini tase võimsa eufoorilise rõõmutunde, mida on võrreldud kokaiini tarvitamise mõjuga.
Psühholoogiliselt väljendub see inimese soovis olla teineteisega üha rohkem koos ja ennast teisele avada. Nii muututakse ka rohkem haavatavaks. Tekib soov mitte kunagi olla teineteisest eemal, suudest pudenevad laused "ma ei jäta sind kunagi" ja "ma armastan sind igavesti".
Kui inimene juba nii tunneb, siis ka tema ajukeemia muutub üha keerulisemaks. Eelpool nimetatutele lisandub veel serotoniini toime, millel on palju funktsioone. Sinna kuuluvad näiteks tuju, isu ning une reguleerimine. Seepärast ei tasugi imestada, et nende virgatsainete mõju all mõtlevad inimesed kogu aeg oma väljavalitule, unustavad süüa ja vähkrevad selmet magada.
Edasi tekib inimese ajus juba seos naudingu ja väljavalitu vahel, ning nagu Pavlovi koeral, piisab ka inimesel oma väljavalitu nägemisest, kuulmisest või tema lõhna tundmisest, et jälle tunda neid meeldivaid tundeid.
Miski ei kesta igavesti
Armumistunne leiab oma loomuliku lõpu, sest armumise periood peab alati lõppema. Kuna see tunne on seotud virgatsainetega, siis on mitmeid keemilisi põhjusi, miks armumine ei saa kesta igavesti. Ainete, nagu dopamiin ja serotoniin, suhtes tekib kehas tolerants, mis tähendab, et vaja läheb üha tugevamat stimulatsiooni. Inimese ajus toimuvad nende ainete mõju all protsessid, mis on niivõrd intensiivsed ja ressurssinõudvad, et neid pikalt läbi elades jääksimegi neist sõltuvusse ega suudaks enam igapäevaeluga kohaneda. Armumistunne on nagu narkootikum, mis lõpuks oma ohvri lõplikult ära kurnab.
Teine järeldus on märksa meeldivam. Kõik ei pea lõppema. Armumine võib areneda ka stabiilsema ja suurema kiindumisega faasiks ehk armastuseks. Sellel etapil tunneb inimene oma partneri vastu sügavat ja sooja tunnet, mis on püsivam ja ajule vähem kurnav – kuid see on juba täiesti uus teema…
Toimetaja: Ave-Lii Idavain, Marju Himma