Meditsiinieetik arutleb mitokondrite doonorluse bioeetiliste dilemmade üle ({{commentsTotal}})

Aime Keis
Aime Keis

Briti parlament kiitis hiljuti heaks mitokondriaalsete haiguste vältimiseks kolme inimese DNA-d kasutava viljastamismeetodi – mitokondrite doonorluse. Sellega seoses arutleb Tartu ülikooli meditsiinieetik ning arst ja õppejõud Aime Keis ühiskonna, õigluse ja elu alguse üle.

Eetika on diskussioon, mis annab kätte suunad, mille järgi saab otsustada, kas tegu on moraalselt õige või väär. Kodanikel on õigus teha oma elus vabu valikuid, riik loob valikute tegemiseks võimalused. Eesti on liberaalne riik. Kehaväline viljastamine on meil seadusega lubatud.

Seadustesse on sisse kirjutatud nö eetiline miinimum. Kehavälise viljastamise seaduses on seatud piirid nii mees- ja naissugurakkude doonorlusele kui ka embrüoga tehtavate toimingute lubatavusele ja mittelubatavusele. Samuti määratleb seadus kui palju infot võib abivajajale doonori kohta avalikustada. Eestis on võimalik lapsi saada ka nendel paaridel, kellel see loomulikul teel ei õnnestu. Eestis on kokku lepitud mitu kunstliku viljastamise protseduuri ja ka see, mis vanuseni neid protseduure kompenseeritakse. Paljud paarid on abi saanud ja õnnelikud. Sellisel viisil sündinud lapsed on samasugused nagu loomulikul teel viljastatud.

Mitokondrite doonorluse puhul on küsimus eelkõige eesmärgis. Antud juhul manipuleeritakse kolme isiku pärilikkuse materjaliga, kuid eesmärgiks on konkreetsele perekonnale lapse sündimine. Selline tegevus ei ole suunatud rassi parandamisele, vaid selle käigus sünnib tavaline laps kõigi maiste omadustega. Ta läheb lasteaeda ja kooli. Ta ei oma ülivõimeid ega ole kuidagi teistest parem ega halvem.

Biotehnoloogia valdkonna eetilisi aspekte saab vaadelda mitmest küljest. Esiteks turvalisus inimestele ja keskkonnale. Mitokondriaalse doonorluse abil sündinud laps ei ole keskkonnale või ühiskonnale ohtlik.

Ent turvalisuse valdkonda kuulub ka küsimus, nii sündinud lapse kui ka munarakudoonori õigusest privaatsusele. Kas lapsel on õigus teada, et tal on nö kaks ema? Anonüümse munaraku doonori korral poelgi võimalik seda teada saada.

Me elame informatsioonilise privaatsuse ajastul. See tähendab, et iga isik võib ise otsustada, kas ta jagab enda kohta infot või mitte. Laste puhul on õigus otsustada vanematel. Info mitokondrite doonorluse kaudu sündinud lapsest võib olla ühiskonna jaoks tundlik. Usun, et meie tolerantses ja liberaalses ühiskonnas ei teki sellega probleeme rohkem kui infoga lapsendatud laste või siis kunstliku viljastamise teel sündinud laste kohta. Meil on juba praegu lapsed, keda ei kasvata bioloogilised vanemad. Sellistel lastel on tihti neli vanemat – kaks bioloogilist ja kaks kasuvanemat. Lapsevanema roll on palju suurem kui mitokondrite annetamine.

Teine eetiline aspekt on seotud majandusega ja puudutab õiglust. Biotehnoloogia on kallis valdkond. Võttis kaua aega, enne kui riigid hakkasid rahastama kehavälist viljastamist. Kes otsustab ressursside jaotamise protseduurile, mida Eestis vajab väga väike protsent paare? Ressurss tervishoiu valdkonnas on piiratud ja seis ei parane, riigikontrolli järeldusel pole see jätkusuutlik. Majandus võib Eestile saatuslikuks saada. Kuhu ressurssi suunata otsustab suuresti haigekassa. Kodanikel võib tekkida õigustatud küsimus, kumb on õiglasem: kas ravida kümmet täiskasvanut või anda raha sinna, kus saab alguse uus elu?

Kolmas eetiline või õigemini moraalne dilemma on inimese naturaalsusega manipuleerimise lubatavus. Meie moraalinormid, mis tulenevad ajalooliselt kristlikust ühiskonnast on ajapikku muutunud. Praegusel teadusajastul pole me suutnud veel kokku leppida faktis, millal algab elu. Kiriku ringkonnad tõlgendavad elu algust viljastumise hetkest ning seetõttu on neile lubamatu igasugune sekkumine viljastumise järgselt.

Filosoofiliselt lähenedes pooldan potentsiaalsuse teooriat. See tähendab, et mida kaugemale on arenenud rasedus, seda suurem on lootel potentsiaal väljaspool ema üsa ellu jääda. Mitokondriaalse doonorluse puhul ei kahjustata embrüot, vaid luuakse võimalus uue elu sündimiseks.

Kui me oleme lubanud kunstliku viljastamise, siis kes otsustab ja ütleb, et nüüd on piir ja mitokondrite doonorlust meie riigis ei lubata? Ühiskonda tuleb tuua arutelu, kuulata ära erinevate huvigruppide arvamused. Ent miks peaks parlament oma riigi käputäiele noortele peredele ütlema, et neil pole õigust saada bioloogilisi lapsi, hoolimata sellest, et meditsiin on võimeline neid aitama?

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: