In memoriam Ülo Kaevats
30. jaanuaril lahkus meie hulgast Tallinna tehnikaülikooli kauaaegne filosoofiaprofessor, riigi iseseisvuse taastamise üks eestvedajaid ja tuntud ühiskonnategelane emeriitprofessor Ülo Kaevats. Ülo Kaevats oleks tänavu saanud 68-aastaseks. Ühele filosoofile on see kuldne periood kogetu lahtimõtestamiseks ja ülestähenduste tegemiseks.
"Ülo sulest saanuks me lugeda väärtuslikke mõtteid ja analüüse Eesti lähiaja sündmustest. Olles põhihariduselt füüsik, oli ta selgesõnaline ja täpne ühiskonnaküsimuste määratlemisel ning hinnangute andmisel," mõtisklevad kolleegid TTÜ sotsiaalteaduskonnast.
Aktiivselt ja pühendumusega osales Ülo Kaevats meie riigi iseseisvuse taastamisel. Seda eluperioodi meenutas ta sageli uhkuse ja erilise heameelega. Tegevusele Rahvarindes järgnes riigisekretäri vastutusrikas amet. Ta tundis riigimehelikku vastutust ja kutsumust teha parimal viisil kõik endast olenev, et taastada poole sajandi eest katkenud Riigikantselei töö. See oli aeg, mil iseseisva riigi toimimiseks tuli teha suuri otsuseid. Järgnes juba varasemast tuntud töö Eesti Entsüklopeediakirjastuses.
Sajandivahetusel jõudis Ülo ilmselt oma suurima kutsumuseni – õppejõu tööni. Ta valiti TTÜ filosoofiaprofessoriks ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi direktoriks, mille arendamisse andis ta hindamatu panuse. Õppejõuna oli ta hinnatud ja oodatud lektor, kes sidus filosoofia tänapäeva sõlmküsimustega, olles tudengite vaieldamatu lemmik.
Olles ka Eesti Rooma Klubi liige, saatis Ülo Kaevatsit alati lakkamatu huvi kõige ümbritseva vastu. Tal oli tabav ja täpne, kuulajale alati arusaadav ja sisukas sõnakasutus. Ka teiste suhtes oli ta nõudlik sõnastuse selguse ja keelelise korrektsuse suhtes. Tema ilmekat, mittetrafaretset kirjasõna oskust kasutasid kolleegid sageli, kui taas tuli kirjutada juubelilugu või ka järelehüüe. "Nüüd peame hakkama saama ilma Sinuta. Loodame, et andestad õpipoistele, kui märkad, et midagi võinuks öelda teisiti."
Üloga koostöö oli huvitav ja arendav. Seda nii kolleegidele, üliõpilastele kui ülikooli juhtkonnale. Ülo osales aastaid TTÜ arendustöös juhtides strateegiaseminare ja arengukava töörühma tööd. Kolleegid teavad, et hea huumorisoon oli sel mehel alati abiks, kui mõne probleemiga kerkinud pinge õhku täitis.
Perekonnast rääkis Ülo Kaevats soojuse ja uhkusetundega. Ta oli tublide poegade isa ja õnnelik vanaisa. Nüüdsest ei kõla tema kiired sammud enam ülikooli koridorides, ei avane uks ta lõbusa viipe saatel. Vestlusringis ei ole enam säravat visionääri. Üks on kindel – ikka ja jälle ütleb keegi, et selle või tolle asja kohta ütles Ülo nii või arvas seda ja teist.
"Oleme sel hetkel koos Ülo perekonna ja tema paljude-paljude sõpradega. Tänan Ülo, et andsid meile selle võimaluse olla Sinu sõber ja kolleeg."
Toimetaja: Marju Himma