Astronoomid leidsid 11 miljardi aasta vanuse planeedisüsteemi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Tiago Campante/Peter Devine

Kosmoseteleskoobi Kepler poolt nelja aasta vältel kogutud andmeid analüüsinud astronoomid on leidnud enam kui kümne miljardi aasta vanuse tähe ümber viis tahket Maast väiksemat planeeti. Planeedisüsteemi vanus vihjab, et suuruselt Maad meenutavad planeedid said tekkida pea terve universumi ajaloo vältel.

Perioodiliselt muutuva eredusega astronoomide tähelepanu püüdnud täht Kepler-444 asub Maast 117 valgusaasta kaugusel. Tähe vanus küündib 11,2 miljardi aastani, muutes selle üheks kõige vanemaks omataoliseks, mis seni Linnuteelt leitud. Näiteks Päike on Kepler-444st umbes 2,5 korda noorem.

Tähe vanuse määramiseks kasutati asteroseismoloogiast tuttavat meetodit, mis näeb ette tähes liikuvate helilainete kiiruse hindamist väikeste tähe ereduse muutuste põhjal. Liikumiskiirusest oli võimalik tuletada Kepler-444 keemiline koostis ning vesiniku ja heeliumi suhte põhjal omakorda tähe täpne iga. Kuigi huviorbiiti sattunud oranž kääbus on Päikesest mitu korda vanem, võivad need teoreetilise raamistiku alusel püsida stabiilsed isegi 30 miljardit aastat.

Kõik Maalt vaadatuna tähte varjutanud planeedid tiirlevad sellele rohkem kui neli korda lähemal kui Merkuur Päikesele. Vaatamata sellele, et oranž kääbus on Päikesest tuhmim, oleks planeetidel potentsiaalselt leidunud vesi juba ammu kosmosesse põgenenud. Planeetide läbimõõt ulatub Veenusest Marsini. Arvestades, et reeglina moodustuvad planeedid vahetult pärast tähtede sündi, vihjab leid, et kivised planeedid said tekkida juba suhteliselt noores universumis.

Astronoomid on Kepler-444 süsteemi moodustavatest planeetidest veelgi vanemaid kehi. Ent samas on need kuulunud kuumade Jupiteride sekka. Siiski jääb ebaselgeks, kuidas mõjutab leid väljavaateid leida elu ka väljastpoolt Päikesesüsteemi. Hiljutise töö kohaselt oleksid ülienergeetilised gammapursked planeete regulaarselt planeete steriliseerinud veel umbes seitsme miljardi aasta eest.

Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: The Astrophysical Journal

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: