Folklorist ja ufoloog selgitavad, miks ufod jätkuvalt inimesi huvitavad ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Flickr Creative Commons

Ufode ning ufoloogia temaatika pakub peaaegu alati intriigi. See segab omavahel populaarse ja teadusliku, tehnilise ja metafüüsilise, rahu ja rahutuse. Moodsa müüdina läbib see ühiskonnaelu kõiki kihte pakkudes vastuseid, mida ei oodata ja kaheldes selles, mida arvatakse teadvat. Inimeste ufolembuse põhjuseid lahkavad Tartu ülikooli folkloristika nooremteadur Kristel Kivari ja ufoloog Igor Volke.

1950ndate alguse Ameerikast alguse saanud ufo-buum tähistab üheltpoolt kindlakujulise populaarkultuurilise märgi sündi, mis tõusis ja elas koos kuuekümnendate kultuuripöörde ja kosmoselendudega, ent mille nägu ja sisu muutus oluliselt järgnenud külma sõja ning kõrgtehnoloogilise maailma väljakujunemise käigus. Kaasajal üha politiseeruv ufotemaatika puudutab infomaailma usaldusväärsust: nn disclosure ehk paljastusprojektide käigus avaldavad arhiivid ja muud asutused varem salastatud ufo-teemasid.

Arvestades maailma poliitilise ja strateegilise polariseerumisega, on teada ja mõistetav ufofenomeni ning ufoloogia suunamine avaliku huvi pingekeskmest meelelahutuslikku valdkonda, et vähendada teema tõsiseltvõetavust, tagades sedamoodi erinevatele julgeolekuorganitele uuringute ja edasiste rakenduste puhverala. Ilmset alavääristavat hoiakut on toetanud ka ufoteema kiire kommertsialiseerumine ning sulandumine popkultuuriga.

Ufouurijate hasartsed väljaütlemised ja sageli vastutustundetud uuringud on sildistamist vaid toetanud. Sellegipoolest ei ole ufoteema peaaegu kuuekümne aasta vältel mitte kahanenud, rääkimata hääbumisest, vaid kasvanud, komplitseerunud ja viimasel kümnendil avardunud poliitilisse valdkonda.

Ufonähtuste registreerimisest

Eesti NSV perioodil kogus siinselt territooriumilt ufode ja muude keskkonna anomaaliate kohta informatsiooni Nõukogude Liidu Loode sõjaväeringkonna lennuväe tehniline vastuluure. Tõsised ja kinnised uuringud NSVLis toimusid armeeteaduse ja uurimisasutuste piires.

Tsiviilakadeemia uurimis- ja vaatlusmaterjalid koguti TA rakendusfüüsika instituudi ja atmosfäärifüüsika instituudi IZMIRAN kaudu ning anti edasi militaarprojektile "SETKA". Alates 1970. aastast kogusid täiendavalt infot keskkonnaanomaaliate kohta tsiviillennundus, tsiviilmerelaevandus ja hüdrometeoroloogiateenistused.

Omamoodi sotsiaalseks anomaaliaks sai ring inimesi erinevailt ametialadelt, kelle töö või teenistus viis ufotemaatika või vaatlustega otse või kaudselt kokku. 1970ndate lõpul tekkis Eestis entusiastide grupp teadus-tehniliste ühingute juures Tallinnas inseneride majas. Grupi nimetus oli AKRAK (Anomaalsete Keskkonnananähtuste Registreerimise ja Analüüsi Komisjon) ja sellesse kuulus tosinajagu liikmeid.

Uuringud Tallinnas Meriväljal 1980ndate lõpul tõid esile salajaste uurimisasutuste ulatuse ja metoodika, samuti viitasid uuringutes osalejad sarnastele juhtumitele mujal Nõukogude Liidus. Müstika, teaduse, võimu ja seletamatute lugude kooseksisteerimine sai (pool) avalikuks kaheksakümnendate teise poole poliitilises lõdvenemises.

AKRAK reageeris samal ajal esile tõusnud ufobuumile olemasolevate võimaluste piires: analüüsiti mitmeid materiaalsete jälgedega ufo- ja poltergeistijuhtumeid (tulekahjud, klaasesemete purunemised, kahjustused sõidukitel, haavad ja psühholoogiline rehabilitatsioon), samuti toimis organisatsiooni postkast avaliku kanalina, kuhu inimesed said vaatlustest teatada. Grupil oli sidemeid Nõukogude Liidu. teiste analoogsete organisatsioonidega, mille ridadesse kuulusid armee, teadusmaailma ja tsiviielu värvikad esindajad.

Kaasajal registreeritakse vaatlusi vabatahtlike entusiastide toel veebis. Sarnaselt organisatsioonidega mujal, tegutseb Eestis grupp teemast huvitatud inimesi EUFONi (Estonian UFO Network) nime all.

Anomaalsed keskkonnanähtused, ufod ja folkloor

Ufoskeptikute üheks argumendiks on tihti tõdemus, et astronoomide teleskoobid ei ole siiani lendavaid taldrikuid registreerinud, ometigi toimub seire pidevalt. Ühe siinkirjutaja tuntus toimib sellele vaatamata kanalina, kellele inimesed (ka astronoomid) oma mitmesugustest kummalistest kogemustest teatavad, olgugi et tegemist ei ole tihti ei lendamise ega ka kindlapiiriliste objektidega. Nende vaatluste ja lugude põhjal on olnud otstarbekas võtta kasutusele termin "anomaalne keskkonnanähtus", mida järgnevate näidete varal illustreerime.

Sündmused on toimunud viimase kolme aasta jooksul, oleme vestelnud kogejatega ja käinud ka sündmuskohal.
1. 2011. aasta septembris läks Saaremaal jahimees metsaheinamaa serva sokujahile. Oli hämarikuaeg. Äkki märkas ta taevast laskuvat umbes nelja meetri pikkust ebasümmeetrilist ülalt ja alt teravat lillat värvi valgusnähtust, mille keskel oli liikuv munarebu meenutav hõõguv kese. Nähtus laskus taevast alla aeglaselt, ent haihtus umbes põlvekõrgusel maapinnast järk-järgult. Vaatleja kinnitas oma kainust ja täie tervise juures olekut.

2. 2013. aasta maikuu öösel juhtus arusaamatu sündmus Põlva-Räpina maanteel Tartust tulnud autojuhiga. Ootamatult suunati taevast autole silmipimestav valgus, mille vihus autojuht järsult pidurdas. Ta jäi seisma ja tuli autost välja, püüdis vaadata üles valguse poole, ent valgus oli nii ere, et selle sees polnud võimalik midagi eristada. Autojuht ei mäleta, kaua ta seal seisis, ent äkitselt valgus kustus niisama ootamatult, kui oli alanud. Juht jätkas olukorrast šokeerituna koduteed.

3. 2014. augustis Tallinnas Lasnamäe paneelmaja esimese korruse korteris elutuppa tulles leidis elanik keset tuba seismas arusaamatu rombikujulise nähtuse. Valkjast udust, veidi läbipaistev, umbes meetrise läbimõõduga romb seisis keset tuba õhus ja väreles hääletult. Nähtus kestis umbes viis minutit, mille jooksul liikus elanik korteris ringi, sealjuures püsis romb õhu liikumisest puutumatuna. Objekt kadus, nii nagu eelmisedki nähtused, arusaamatult ja äkitselt.

Kui lisada siia erinevate valgusnähtuste kaugvaatlused (meri pakub selleks head "lava": teated tulevad peamiselt Pärnu lahe mõlemalt poolt, nii Rannametsa-Häädemeeste rannapiirkonnast, kui ka vastaskaldalt Pootsi ja Liu külade suunalt), võib aimata ufofenomeni ulatuvust ning selle olemust kirjeldada pigem mitteperioodilise lühiajalise keskkonnanähtusena. Just nii määratles seda NSVL teaduste akadeemia 1980-1990ndatel aastatel ufodele pühendatud konverentsiseerias.

Siin toodud valik on näide viimastel aastatel ilmsiks tulnud kogemustest. Iseenesestmõistetavalt elab ufosignaal ka müstilis-religioosses sfääris, kus üleloomulik kogemus või üleloomuliku maailma eksistents on lõimitud inimese identiteeti ning igapäevaellu. Robustne vastandus meelehäirete ning ratsionaalse niiöelda normaalse maailmataju vahel on enam kui ebakohane, seda enam, et nähtust häbimärgistatakse ebaisikuliselt enne, kui sellega tuttavad ollakse.

Ufod ja diskursiivne konflikt

Intriig, mida ufoloogia ning selles peituvad probleemid on tekitanud (Eestis alles praegu), viitavad peamiselt kaasaegsele ilmalikule ratsionaalsust väärtustavale teadmisteväljale, sest – kelle küsimus on ufoloogia? Praeguse olemuslikult infopoliitilise loomusega disclosure- ajastu eelkäijaks on Ameerikas militaarsfääri ufouurimisprojekt "Blue Book" ja Colorado ülikooli juures füüsik Edmund Condoni juhtimisel tegutsenud uurimisprojekt.

Kõik erinevad USA luureoperatsioonidega seotud projektid (näiteks "Sign", "Grudge", "Robertson Panel", "Sigma") viitavad niihästi tundmatutele kui ka salajastele lendavatele objektidele atmosfääris, millega olid seotud nii ohvrid, tunnistajad kui uurijad. Nii avalikustamisperioodi kui ka laiemaid populaarseid arutelusid paranormaalsete nähtuste üle iseloomustab kriitiline positsioon, mille ideoloogilise aluse moodustab tõdemus nii teadust kui ka religioonisfääri kujundavate kindlate tõekonstruktsioonide olemasolu kohta.

Ent on ka vastupidi: paljude nimetatud uurimisprojektide kokkuvõtted jäävad lahtiseks, sest need on seotud sõjasaladustega. Mõnikord tõdetakse, et tundmatute lendavate objektide olemasolu peab arvestama lennuohutuse aspektist (selles osas on olemas juhised nii lennuliiklusteenistustele kui ka päästevaldkonnale).

Ufod on harvaesinev fenomen, mille kohta kogusid informatsiooni eelkõige militaarstruktuurid, ja teema teravdus eelkõige julgeolekupoliitilise situatsiooni tõttu. Avalikustamise ja salastamise dilemma sisaldab endas eksisteerivaid võimukoldeid. Nii peegeldavad tundmatud objektid Lääne kultuuri selle erinevate külgedelt – nii moraali, teadmise kui teadmatuse koha pealt.

Mida arvata avalikustamisuudistest?

Viimase nädala jooksul on rahvusvahelises ja ka Eesti meedias levinud uudis projekti "Blue Book" avalikustamisest. See on korrektne vaid selle kompaktsena internetti riputamise koha pealt. Materjalid on olnud avalikud ning levinud ufohuviliste seas ka varem. Sellegipoolest illustreerib sel teemal uudiste tootmine disclosure-ajajärku, kus märksõna avalikustamine toob kaasa ebakriitilise meediahuvi.

Sõjajärgses maailmas vallandus suurriikide sõjalise võimekuse võidujooks. Selle esirinnas olid erinevate relvaliikide luuretalitused. USA suurima luureorgani - Mereväe luuretalituse - ridades teenis ohvitser Donald Keyhoe, kes oli ka C. G. Jungi informaatoriks raamatu "Moodne müüt: asjadest mida nähakse taevas" koostamisel.

Võimude jaoks oli oluline maha võtta avalikkuses tekkinud pinged, mida põhjustasid atmosfääris jälgitavad tundmatud objektid. Nood lendasid, maandusid, sukeldusid, võtsid ühendust elanikega. Mureks oli põhjust küllaga. Otsustati USA sõjaõhujõudude rahastamisel käivitada süsteemne ja kestev projekt "Sinine raamat" ("Blue Book”), mis tagas laialt avalikkuselt info laekumise ning muutis asutused maksumaksja ees aruandluskohustuslikuks.

Projekt algas 1947. aastal ja kestis kakskümmend aastat. See lõppes, õigemini hääbus samal ajal kui Colorado ülikooli samasugune projekt. Valmis niinimetatud Condoni (projekti juhtinud füüsiku Edward Condoni nime järgi) raport, mis pidi kõlama ka kui "Sinise raamatu" kokkuvõte ja oli adresseeritud samas ka akadeemilisele ringile. Raamat avaldati 1969. aastal.

Tolle minevikus tehtud kokkuvõtte mõju ulatub tänasesse ja ka meie aladele. Raamatus kõlab, et ufo-nähtus ei kujuta ohtu USA julgeolekule ning pole teadusliku uurimise seisukohalt perspektiivne. Samas sai "Blue Book" otsekohe ka kriitika osaliseks selle ekslike vaatluste, valetõlgenduste, looduslike või lihtsal moel seletatava ainese tõttu. Teiste luureteenistuste materjal koguti samaaegselt, kuid see ei jõudnud kunagi rahvaversiooni.

Toimetaja: Piret Pappel, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: