Itaalia teadlased said jälile keskaegsele mõrvamüsteeriumile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Cangrande della Scala kuju Veronas
Cangrande della Scala kuju Veronas Autor/allikas: Wikimedia Commons

Ajaloolaste seniste andmete põhjal suri Põhja-Itaalias elanud aadlimees, Verona valitseja Cangrande della Scala ligi 700 aastat tagasi kõhuhaiguse tõttu. Nüüd on aga teadlased lõplikult selgeks teinud, et põhjuseks polnud mitte räpane joogivesi, vaid tõenäoliselt suri mees mürgitamise tagajärjel.

38-aastane kõrgaadlisse kuuluv mees oli võimu tipul - ta kuulus Saksa-Rooma keisri Heinrich VII soosikute hulka ning oli ise omakorda näiteks kirjamees Dante Alighieri metseeniks. Paraku 1329. aasta juulis, pärast Treviso vallutamist, ta haigestus ning suri nelja päeva pärast, vahendas YLE.

Juba tema kaasaegsed kahtlustasid, et oksendamise ja kõrge palaviku põhjus polnud mitte räpane vesi, mida ta väidetavalt ühest kaevust jõi, või mõni haigus, vaid just nimelt mürgitamine. Paraku ei suudetud sel ajal kuriteokahtlusi kuidagi tõestada ning saladus maeti koos aadlimehe põrmuga Verona linnas asuvasse Santa Maria Antica kirikusse.

2004. aastal aga avasid teadlased haua uuesti ning paleopatoloogia spetsialistid said mehe surnukeha uurida.

Surnukeha oli kirstus üllatavalt hästi säilinud, lisaks oli see riietatud kallitesse riietesse ning mässitud hinnalisse siidi.

Pisa Ülikoolis tehtud uuringute kohaselt oli Cangrande della Scala enne oma surma neelanud kummelit, musta mooruspuu marju (morus nigra) ning mis kõige üllatavam - tema soolestikust leiti vereva sõrmkübara (digitalis purpurea) jääke.

Kummelit kasutati keskajal soolestikuhädade vastu ning musta mooruspuuga üritati peatada verejooksu ja vedelikukaotust. Samas mingil määral südamehädade vastu kasutatavat verevat sõrmkübarat annustati väga ettevaatlikult, sest suurtes kogustes võis see kaasa tuua oksendamist, kõhuhädasid ja lõpuks isegi surma.

Põhjalikumate uuringute käigus leitigi mehe maksast ja pärasoolest surmavas koguses vereva sõrmkübara jääke. Teadlased kahtlustavad, et mürki annustati talle siis, kui "raviti" tema esialgseid soolestikuprobleeme.

Keerulisem küsimus aga on endiselt õhus: kes oli mürgitaja?

See, et mehe surm tundus kaasaegsetele kahtlane, on selge juba ühe ajalooliselt tõestatud fakti tõttu. Nimelt tema ihuarst poodi Cangrande della Scala järel võimule saanud Mastino II käsul.

Samas jääb tõeline süüdlane ilmselt igaveseks saladuseks. Kahtlusaluseid siiski on, sest Cangrande della Scalat ei sallinud näiteks Veneetsias ja Milanos võimul olevad ringkonnad. Ka tema pärija, vennapoeg Mastino II on loomulikult üks kahtlustatavatest.

Cangrande I della Scalat on mainitud ka Giovanni Boccaccio teoses "Dekameron" (täpsemalt esimese päeva seitsmendas loos), kus teda kirjeldatakse kui tarka valitsejat.

Pisa Ülikooli paleopatoloog Gino Fornaciari ja tema kolleegid ei sattunud Verona kunagise valitseja surnukeha uurima üldse mitte juhuslikult. Teadlasi huvitab nimelt mitmete haiguste päritolu ning uuringute eesmärgil on nad viimaste aastate jooksul avanud mitmeid ajaloolisi hauakambreid kõikjal Itaalias. Laborisse on jõudnud nii valitsejate, vaimulike, sõdurite kui ka kerjuste säilmeid.

Forniciari üks järgmistest projektidest on näiteks Medicite perekonda kuulunud palgasõduri Giovanni dalle Bande Nere ehk Lodovico de Medici säilmed. Väidetavalt suri ta pärast jala amputeerimist tekkinud põletiku tõttu. Jalg sai viga 1526. aastal suurtükikuulist.

Surnukeha uurimisel aga tuvastati, et reaalsed vigastused ei sobi tollaste kirjeldustega ning nüüd üritataksegi selgeks teha, mis tegelikult juhtus. Luustiku uurimisega soovitakse ka teada saada senisest rohkem Medicite igapäevaelu kohta.

Uurimus avaldati algselt USA väljaandes Archeological Science.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: