Seega lähtume oletusest, et oled aus inimene ega pole korda saatnud ühtegi kuritegu, kuid mingil põhjusel soovib politsei või maksuametnik sinuga vestelda. Tõenäoliselt tunned, et kuna sul pole midagi karta ja üleüldse pooldad õigusriiki ning oled valmis ametnikke abistama, siis seda ka teed. Õige soovitus oleks sellest kohtumisest iga hinna eest loobuda. Põhjuseid on mitmeid.

Esimesena vaadake veebiruumist videot, milles peab Regenti ülikooli juuraprofessor James Duane hoiatusloengu, miks ei tohiks ka kõige ausam kodanik mitte kunagi kõneleda mitte ühegi politseinikuga. Põhjuseid on mitmeid ja need on suuresti seotud suurearvulisse õigusaktide padrikusse peitunud või ununenud reeglitest ja nende kombineerumisest tulenevatest asjaoludest. Kuna seadus ütleb, et kõike, mida sa räägid, võib kasutada sinu vastu, mitte sinu kaitseks, siis on targem suu kinni hoida ja kontaktist keelduda. Pealegi kaitseb näiteks USA-s inimesi põhiseaduse viies pügal, milles öeldakse, et ükski kodanik ei pea ise enda vastu tunnistusi andma.

Teine ja uuem tähelepanek pärineb värskest uuringust, mis demonstreeris, kui lihtne on pöörata süütut inimest mõnetunnise vestluse käigus tunnistama end süüdi mõnes kuriteos. Kanadas Briti Columbia ülikoolis korraldati katse 60 üliõpilasega, mille käigus vesteldi iga indiviidiga kolmel erineval päeval 40 minuti jooksul sõbralikus vormis ja meeldivas keskkonnas. Seejuures oli kõikide üliõpilaste vanematelt,või hooldajatelt uuritud nende tausta, olemaks kindel, et keegi pole ühtegi hiljem neile omistatavat õigusrikkumist tegelikult sooritanud.

Taustauuringu käigus oli hooldajatelt päritud muu hulgas katses osalejate teismeeas aset leidnud sündmuste ja juhtumite kohta. Esimese intervjuu käigus tuletatigi kahte sellist ajaloolist seika meelde, ainut, et ühte neist polnud indiviid tegelikult teinud. Need sündmused sisaldasid viiteid reaalselt mittetoimunud õigusrikkumisele, kuid sisaldasid ka mälestusi reaalselt juhtunud süütutest episoodidest. Polnud oluline, kas indiviid võttis selle omaks või mitte.

Teisel ja kolmandal kohtumisel paluti neil esimese intervjuu käigus mainitud juhtumitest nii palju meelde tuletada kui võimalik. Üllatuseks kujunesid peaaegu kolmveerandil osalejatest valemälestused, mis sisaldasid neile ettesöödetud kuriteo episoode. Paljudel juhtudel olid mälestused elavad ja emotsionaalsed.

Uuringu korraldanud Julia Shaw ja Stephen Porter hoiatavad, et vestluse käigus võivad sündida olukorrad, mis teevad süütud inimesed süüdlasteks. Probleem on inimeses ja vahet pole, millises riigis või kultuuris taoline juhtum hargnema hakkab. See toob meid algul mainitud teise värske loo juurde, milles alustati USA-s Marylandi osariigis Montgomery maakonnas kahe lapsevanema vastu politsei poolt juurdlust seoses laste hooletusse jätmisega.

Nimelt olid vanemad lubanud kümne- ja kuueaastasel lapsel tulla jalgsi koju. Sündmus juhtus 20. detsembril laupäeva pärastlõunal, kui lapsed olid teel koju pargist, mis asus kodust umbes miili kaugusel. Keegi valvas kodanik kutsus tänaval kõndivaid lapsi märgates välja politsei, kes toimetas siis lapsed turvaliselt koju ja koostas protokolli. Paar tundi hiljem saabus koju sealse lastekaitse ameti esindaja. Kuigi mitte ükski Marylandi seadus ei käsitle tänaval kõndivaid lapsi hooletusse jätmise juhtumina, sai kogu juhtum teistsuguse varjundi.

Pole teada, kas lapsevanemad hakkasid vestluste käigus nägema end ka ise kurjategijatena, aga pange tähele, et nii mõnigi tehnoloogiaarendaja kasutab võimalust ja toob turule toote, millega saab lapsi ja nende asukohta pidevalt jälgida. Mõni aeg hiljem muutub see normiks, mille suhtes eksimine võib osutuda kuriteoks, juhul kui rääkida politseiga. Näiliselt ei tee keegi midagi valesti, aga kas me seda tahtsimegi?

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.