Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Jagatud paanika: moraalipaanikate tekitamisest sotsiaalmeedias

Andra Siibak.
Andra Siibak. Autor/allikas: PM/Scanpix

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedia roll ja olulisus julgeoleku ja (riigi)kaitse küsimustes plahvatuslikult kasvanud - sotsiaalmeediast on saanud võimas relv, mis pahatahtlikus, aga ka oskamatus käes võib teha palju pahandust.

Kui veel mõned aastad tagasi räägiti imetluse ja hämmeldusega sellest, kuivõrd suurt rolli mängis sotsiaalmeedia 2011. aasta Egiptuse nn. „Facebooki revolutsioonis“ ja Süüria nn. „YouTube’i ülestõusus“, siis nüüdseks on toonane „sõjapidamisviis“ muutunud üsnagi tavapäraseks nähtuseks. Õigupoolest pole mitte kunagi varem hirmu külvamine, viha levitamine, vaenu õhutamine ja häda kuulutamine olnud nii lihtne kui nüüd, sotsiaalmeedia ajastul.

Muuhulgas võimaldavad ja võimendavad erinevad sotsiaalmeedia kanalid ilmingut, mida Stanley Cohen nimetas ühiskondlikuks moraalipaanikas. Antud kontekstis võib moraalipaanikaks pidada ülepaisutatud reaktsiooni mingile negatiivsele sotsiaalsele protsessile või selles osalejatele.

Kuna paanikat tekitavad teemad on ajas muutuvad ja kaasnevad nn paanikahood üsna ajutised, siis sobivad erinevad kiirele interaktsioonile üles ehitatud sotsiaalmeedia kanalid moraalipaanika levitamiseks lausa valatult.

Sotsiaalmeedia kaudu leviva moraalipaanika sihtmärkideks võivad aga olla nii süütud üksikisikud, terved rahvusriigid, või nende toimimiseks oluline infrastruktuur.

Nõiajahid üksikisikutele

Paljud aktiivsed Facebooki kasutajad jagavad postitusi, kus otsitakse petturitest kelme, loomade väärkohtlemises süüdistatavaid, vargapoisse, oletatavaid pedofiile või muidu kahtlaselt käituvaid isikuid.

Taolisi postitusi edasi saates ei mõtle enamik ilmselt midagi halba. Küll aga ei kipu paljud selliste postituste jagajad ilmselt ka postituse sisus kahtlema või kurikaeltena kujutatud persoonide tegusid kahtluse alla seadma. Öeldakse, et hirmul on suured silmad ning sellised sotsiaalmeediast alguse saavad „kampaaniad“ aitavad neid hirme kergesti ka teistega jagada.

Lisaks võimalikele „kommionudele“, ja „koeramürgitajatele“, kelle renomee ja hea nimi võivad aktiivsete sotsiaalmeedia kasutajate pahaaimamatute postituste tõttu kahjustatud saada, võivad sotsiaalmeedias jagatud kuulujutud ning kahtlustused viia veelgi tõsisemate süüdistusteni.

Näiteks levitati 2013. aasta Bostoni maratoni pommirünnaku ajal erinevatel sotsiaalmeedia platvormidel aktiivselt fotosid ja formeeriti süüdistusi võimalike terroriakti toimepanijate kohta. Sellised kahtlustused ja valeinfo levitamine sai osaks koguni neljale süütule kodanikule.

Olgugi et sotsiaalmeediast oli Bostoni maratoni pommirünnakute toimepanijate leidmisel samuti palju abi ning nendest interaktiivsetest platvormidest said esimesed kohad, kust tavakodanikud toimuva kohta infot ammutasid, on sotsiaalmeediast alguse saanud nõiajahid alati problemaatilised nähtused.

Interneti mälu on ju teatavasti igavene ning seepärast on taolistes olukordades enda maine puhastamine üsnagi keerukas ning aegavõttev protseduur.

Rahvusriigid löögi all

Usutavasti on paljudel eestlastel meeles 2007. aasta Pronksiöö. Vähestel on aga ilmselt aimu, millist rolli mängis suhtlusportaal Rate Tallinna tänavatele üle kandunud sündmustes.

Nimelt sai aprilli rahutuste ajal Rate’st platvorm, mille kaudu jagada ühtaegu nii operatiivselt informatsiooni Tallinna tänavatel toimuvast kui edastada üleskutseid tänavatele kandunud mässuga ühinema. Rate’i taoline roll ei jäänud märkamatuks ka teenusepakkujale, nii et portaali arvukad moderaatorid said ülesandeks problemaatilisi üleskutseid postitanud kasutajad blokeerida ning vaenu ning viha õhutavad klubid sulgeda.

Kahtlemata ei olnud Rate’i roll Pronksiööl toimunus niivõrd oluline kui suhtlusportaalide roll araabia kevade sündmustes, või 2011. aasta suvel Londoni tänavatel eskaleerunud mässudes, kuid sotsiaalmeedia potentsiaal taoliste sündmuste vahendamisel ilmnes kindlasti.

Praegusel küber-ja propagandasõdade ajastul on sotsiaalmeedia muutunud niivõrd oluliseks, et tihtipeale ei osata autoritaarsetes riikides nende kanalite kaudu levivate teisitimõtlejate ideede ja üleskutsetega võidelda muul moel kui blokeerimise kaudu. Tavapraktikaks on see saanud Iraanis, Põhja-Koreas ning Hiinas ja üha enam püütakse blokeeringute ja seadusandluse toel sotsiaalmeediat suukorvistada Venemaal. Keelamine, blokeerimine või lehekülje sulgemine võivad tunduda äärmuslike, autoritaarsele riigile sobilike vahenditena, kuid probleem on ka demokraatlike riikide puhul üha aktuaalsem.

Rünnakud taristule

Riikliku tähtsusega taristu ründamine sotsiaalmeedia kaudu on viimasel ajal samuti hoogustunud. Üks esimestest sotsiaalmeedia poolt kultiveeritud ja riiklikult olulist infrastruktuuri puudutavast moraalipaanikast lahvatas aga 2007. aasta veebruaris Lätis. Mobiilisõnumite ja sotsiaalmeedia postituste kaudu ringlusesse paisatud kuulujutt lati devalveerimist tekitas ulatusliku „valuutapaanika“, mistõttu valuutavahetuspunktid tühjendati välisvaluutast sootuks.

Kuna kuulujuttudel tõepõhja all ei olnud ning neid levitati meelega avalikkuse eksitamiseks, siis hakkas juttude levitajaid taga otsima riiklik eriteenitus. Sama stsenaarium taaskäivitus kolm aastat hiljem, mil sotsiaalmeedias ja SMSide näol jagatud kuulujutt Swedbanki pankrotist tõi taaskord sularaha-automaatide taha sadu lätlasi.

Antud juhtumite puhul ilmneb selgelt, et sotsiaalmeedia postituste kiire levik ning fakt, et postituse edastajaks on sinu enda „sõber“ on tihtipeale piisavaks usalduskvoodiks, et paanikaga kaasa minna.

Virtuaalse teo reaalne tagajärg

Eeltoodust nähtub, et lisaks abivalmitele tavakodanikele on sotsiaalmeediast saanud lemmik ruupor kõikvõimalikele kurikaeltele, terroristidele ja äärmuslastele. Seetõttu on aja jooksul politsei ning teiste julgeolekuüksuste huvi ja tähelepanu sotsiaalmeedia platvormidel toimuva osas ainult kasvanud ning nüüdseks igati ootuspärane.

Seepärast peaksid kõik maailmapäästjad, isehakanud detektiivid, vastupanuvõitlejad või äärmuslased sotsiaalmeedias postitusi tehes arvestama võimalusega, et nii nende heas usus tehtud üleskutsetel, naiivsusest tehtud postitustel kui rumalatel naljadel võivad olla reaalsed ning ebameeldivad tagajärjed mitte ainult teiste vaid ka nende endi jaoks. Näiteks kahe noormehe jaoks tõi 2011. aastal Londoni mässu ajal Facebooki tehtud mässule õhutav postitus kaasa nelja-aastase vanglakaristuse.

Oluline on siinkohal rõhutada, et vaatamata mässu organiseerimise soovile, ei toimunud nimetatud Facebooki üleskutse tõttu ühtegi korrarikkumist. Ehk pelgalt mässu-ohu tekitamine maksis noormeestele neli aastat vabadust. Reaalseid vanglakaristusi on pidanud kandma teisedki.

Näiteks Bostoni pommirünnakute ajal kahetimõistetavaid laulusõnu postitanud noormees, või pommivööga Facebooki fotodel poseerinud islami äärmuslust propageeriv kuue lapse ema.

Eeltoodust nähtub, et sotsiaalmeediast on saanud võimas relv, mis pahatahtlikus aga ka oskamatus käes võib teha palju pahandust. Moraalipaanikad saavad siiski meie üle võimust vaid juhul kui meil puudub elementaarne digitaalne kirjaoskus ning kaob kriitikameel. Info levitamisest moraalipaanikani ning sellest omakorda reaalse sotsiaalse rahutuseni on sageli vaid loetud sammud ning häid ja sisulisi lahendusi tuleb infosõdade tingimuses kõigil riikidel alles otsida.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: