Selle toel saab tutvuda kõigi Eesti vetes leiduvate kaladega. Lisaks on käsitletud veel selliseid liike, kes on levinud Eesti naaberaladel, kuid meilt veel püütud pole - näiteks mõrukas ja arktika paalia. Kokku on kalamäärajas 102 liiki.

Värske Androidi-rakendus sisaldabki liigikirjeldusi koos piltidega, määrajat ja mõistete loendit.
Seda saab vaadata ka arvutist veebilehena. Peatselt valmib versioon iOSi tarbeks.

Kalade nutirakenduse koostas Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kalanduse teabekeskus. Nutimääraja autorid on Aare Verliin, Marko Peterson, Silver Sirp, Toomas Armulik, Einar Kärgenberg ja Sergei Põlme. Tehnilise osa eest vastutas firma Walk&Learn, mis on ennegi looduses kasutavaid rakendusi aidanud valmistada.

Sergei Põlme arvates sobib määraja kõikidele inimestele kiire ülevaate ja esmase info saamiseks. "Algajatele õngemeestele võiks kõige rohkem kasu olla, mingil määral ka võrguga harrastuspüüdjatele, kellel võib püüki sattuda haruldasemaid kalu. Sageli ei tunta ära merihärga või nolgust," sõnas Aare Verliin.

Nolgus (Foto: Kristiina Jürgens)

Toomas Armulik selgitas, et rakendus võib kasulik olla näiteks siis, kui õngemees või kalur saab suure ja veidi imelikuna tunduva särjetaolise kala. Kui see kohe vee ääres Eestis haruldaseks tõugjaks määrata, siis jääb seaduserikkumine olemata. Nimelt on tõugjas meil üsna haruldane ja tema püük on aastaringselt keelatud.

"Ma usun, et see on päris hea rakendus ka lastele, kes esimesi kordi kalaga kas siis õngitsemas või isegi turuletil kokku puutuvad. Äkki tekitab mõnel kõurikul sügavamat huvi kalade vastu. Ja nagu Aare juba mainis, tunnevad meie kutselised kalurid küll põhiliike, aga vähemlevinud kalad ja eksikülalised jäävad tihti määramata, sest kes see ikka viitsib kodus kuskil raamatutest otsida, kellega tegemist," lisas Armulik.

Milliseid kalu on kõige raskem määrata? Aare Verliin: "Näiteks karplased, keda on umbes 20 liiki ja mudilad, keda iga ujuja suvel liivarannas vees näeb, aga enamasti määrata ei suuda."

Määraja aluseks on võetud Neeme Mikelsaare 1984. aastal ilmunud põhjalik teos "Eesti NSV kalad". Liikide ja rühmade organiseerimisel lähtusid koostajad tänapäevastest kalaliikide andmebaasidest, sealhulgas ka Tartu ülikooli loodusmuuseumi infosüsteemist.

Kuidas sarnaste rakenduste tegemine käib? Silver Sirbi sõnul tuli idee peaaegu samaaegselt nii kalanduse teabekeskusel kui ka kahel kalandushuvilisel loodusteadlasel. Meeskonnaga liitusid igapäevaselt tarkvarainsenerina töötav Marko Peterson ja ihtüoloog Einar Kärgenberg. Kõik selleks, et rakendus saaks võimalikult hea.

"Kõik olid sama meelt, et kuna paljudel on nutiseade igal pool kaasas, siis oleks hea, kui seda saaks veekogu ääres olles kasutada ka kalade määramiseks. Selleks otstarbeks raamatut kaasas kanda on raske ja kui alles kodus kala määrama hakata, võib juhtuda, et kotti on sattunud kaitsealune liik," selgitas Sirp.

Peale idee tekkimist oli vaja leida tekstide kirjutajad ja muidugi ka illustratsioonid. Kõigi kalade kohta pole lihtne leida omavahel sobivaid pilte, seetõttu võtsid koostajad ühendust isegi inglasest looduspiltide kunstnikuga. Kui materjal oli koos, pidi programmeerija vaatama, kuidas seda rakenduses loogiliselt kuvada ja nii, et kõik ikka igas seadmes kasutatav oleks.

Hea määraja pole kunagi päris valmis. Sirp kinnitas, et koostajatel on plaanis rakendust täiendada nii, et see muudaks kalade määramise võimalikult lihtsaks. Näiteks lisatakse varsti õpetus, kuidas leida üles alalõuahaaki – pulmaajaks isaste forellide ja lõhede alalõuale kasvavat jätket.