Faktid: soome-ugri kultuuripealinn Obinitsa "ei selle ega tolle maal" ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Eesti kagunurgas seab end aastaks sisse soome-ugri kultuuripealinn. Mis koht see Setomaa on ja miks see rahvas nii eriline on?

ERR Novaator küsis Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi vanemteaduri Marju Kõivupuu käest, mida tähendab Setomaale soome-ugri kultuuripealinnaks olemine?

Ma arvan, et see tähendab kogu Eestile ja samuti siin elavatele soome-ugri rahvaste esindajatele väga palju. Kuigi ma ise küll ei ole seto, vaid juuripidi setode hea naaber võrokene, siis ka ajalooline Võrumaa saab kindlasti lähemalt osa sellest hiilgusest ja aust. Soome-ugri keeli kõnelevad rahvad on Euroopas laiali pillutatud. Oma riik on tänapäeval vaid kolmel soome-ugri rahval. Need riigid on siis Soome, Eesti ja Ungari. Suur osa soome-ugri rahvaid elab Venemaal Volga ümbruses ja kaugemalgi.

See, et Setomaa ja Obinitsa pälvis selle au, on igas mõttes sümboolne. Setod elavad ida- ja lääne kultuuriruumi piiril ja see piiripealsus nii otseses kui ülekantud tähenduses on loonud ja kujundanud nende vaimset ja materiaalset kultuuri. Ka suur osa soome-ugri rahvad on kultuurilises ja poliitilises tähenduses liminaalsed ehk piiripealsed, püüavad hoida elus oma keelt ja kultuuri suurema(te) kultuuri(de) mõjuväljas ja pahatihti ka keeruliste poliitiliste olude kiuste.

Kus asub Setomaa?

Sellele saab osaliselt vastuse sõnast Setomaa, mida tõlgendatakse ka kui "ei see ega too maa" ehk maa, mis jääb korraga kahe riigi, kahe maakonna, kahe keele, kahe usu ja keele vahele.

Setomaa praegused alad jäävad Põlva- ja Võrumaa piirile ning hõlmavad Eesti kagunurgas Misso, Vastseliina, Meremäe, Orava ja Värska valdu.

Setude asualad 1902. aastal Jakob Hurda andmetel. Tumepunasega on märgitud setode, rohelisega venelaste asualad ja helepunasega Liivimaa.

Ajakirjas Inland ilmus 1860. aastal baltisaksa päritolu Eesti maalikunstniku ja graafiku Hermann Eduard Hartmanni teade, kus autor kasutas esimest korda kirjasõnas sõnu settu ja settuke. See tulenevat sagedasest (ase)sõnast see, mis murrakus on settu. Sõna setu on rahvaetümoloogias seletatud ka sõnade seätu abil, mis peaks tähistama segatud maad; ei see ega too=seto; sõto maa mis tähendab sõja maad.

Kuidas on selline kahe maa, keele ja kultuuri vahel olev rahvas kujunenud?

Umbes 1000 aastat on setod kuulunud õigeusu kultuuriruumi, teab Marju Kõivupuu rääkida. Seto keel on üks lõunaeesti keeltest ja võru keelega grammatiliselt üsna sarnane, kuigi eriti lõunaeestlase kõrvale kõlavad ivake erinevalt. Võrukesed aasivad sõbralikult, et setod on kagu-eestlased, kes paluvad eesti keeles vene jumalat. Religioosne identiteet on setodele väga oluline.

Õigeusk on aga see, mis setosid ühendab ja kajastub ka nende folklooris. Kui 1997. aastal toimus Eestis soome-ugri rahvaste folkloorifestival, siis just Volga soome-ugri rahvad (udmurdid, marid, ersad-mokšad) väitsid, et tunnevad ennast eriti koduselt Setomaal. Kõik see on neile väga hingelähedane ja tuttav ning sobib nende vaimulaadiga rohkem, sest Volga soome-ugri rahvaste kultuur on ka suuresti külakultuur nagu seda on ka setode oma. Linnakultuur on Venemaal elavate soomeugrilaste jaoks esmajoones ikkagi venelaste kultuur. Linnades toimub tugevalt assimileerumine, sest soomeugri noored võtavad üle vene keele ja kultuuri.

Ersa itkud ja keel linnas

Möödunud aasta oktoobris kaitses Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi doktorant Natalia Ermakov doktoritöö, milles uuris ersa itke. Neid kasutatakse erinevatel siirderiitustel, näiteks matustel, pulmades ja noormeeste saatmisel sõjaväeteenistusse. Sellestki tööst tuli ühe tõsiasjana välja, et ersa keel on pigem kodukeel ning linna minnes võtavad noored üle vene keele ja kultuuri.

Tööst tuli välja aga teinegi soome-ugri keeltele ja kultuurile üsna ühine joon: XXI sajandil on ersa itkud läbi teinud suured muutused. Uus itkutraditsioon soosib ühest küljest uute ja kaasaegsete itkude loomist ning esitamist laval ja teatris ning teisalt defineerib arusaama vanadest itkudest ja nende esitamisolukordadest.

Pisut sarnane lugu on seto laulude ja tekstidega. Neid kuuleb uues võtmes, uutes kontekstides, kuid ometi setopärasena. Seto traditsiooniline mitmehäälne eestlauljaga esitatav leelo on arvatud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka.

Leelokoor Leiko esitamas traditsioonilist seto leelot.

Viimastel aastatel on hakanud seto muusikast ja folkloorist ainest võtma ka popmuusika. Kas sel võib olla oma mõju seto kultuurile?

Kultuur jääb alati püsima, ütleb Marju Kõivupuu. Osundades kolleeg Rein Veidemannile on ka pärimuskultuuris olemas oma tüvitekstid, omad motiivid, omad väärtused, mis kõnetavad põlvkondi üle aja.

Aga püsida saab muidugi see, mis mõistlikult ja paindlikult muutub. Iga põlvkonda kõnetab esivanemate kultuur omal moel ja nad leiavad sealt enda jaoks midagi, nendele arusaadavas keeles ja märgisüsteemis edasi andmiseks. Zetod on ses osas üks väga tore ansambel, kes esitab seto pärimust kaasaegsel viisil. Eks me kõik ole nooruses olnud natuke punkarid ja rokkarid ja kui Zetodele aastaid turjale koguneb, küllap nad jõuavad ka traditsioonilisemate ja igavikulisemate teemade ning eneseväljendusviiside juurde.

Aga oma juurtest väe ammutamine ning iseolemise väärtustamine aitab hoida kultuuripilti tervikuna erksana.

Zetod "Kergotamine"

Kas uus võib olla ka natuke ohtlik?

Kui ma milleski natuke ohtu näen, siis selles, kuidas kasutatakse vaimseid või esemelisi artefakte nende inimeste poolt, kes sellesse kultuurikogukonda ei kuulu. Meedias on olnud arutelusid, kas tohib triibuseeliku- või kördikangamustrilisi jalamatte teha.

Me peame arvestama nende inimestega, kes on piirkondliku kultuuri loojad ja kandjad. Traditsioonilistel esemetel on oma lugu ja väärikus ning mina isiklikult ei kujuta ette, et üks kulunud rahvariideseelik võiks taanduda põrandalapiks, milleks võib-olla jõuab mõnikord poest ostetud käterätik.


Seto rahvatantsurühm Lustiline. Allikas: Europeade

Mida setodele soome-ugri kultuuripealinna tiitlit hoides soovida?

See on seto kogukonnale kindlasti teatud mõttes enda proovilepanek ja suur vaimne pinge. Ma usun, et nad kindlasti tulevad selle kõigega suurepäraselt ja enamgi veel toime. Igatahes see on väga hea, et soome-ugri kultuuripealinna tiitel just Obinitsa tuli. Piirialad on ikka "tootnud" värvikaid kultuurikeskkondi. Kui räägime Eestis omakultuurist, siis vaatame ikka piirialade poole, saarte ja Lõuna-Eesti suunas.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: