Doktoritöö selgitab kultuuride segunemist läbi inimsöömise ({{commentsTotal}})

Os Fihos de Pindorama gravüür 16. sajandist kujutab kannibalismi Brasiilias.
Os Fihos de Pindorama gravüür 16. sajandist kujutab kannibalismi Brasiilias. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Brasiilia kirjanik ja luuletaja Oswald de Andrade vaatab eurooplaste ja brasiiillaste kultuurisuhteid sootuks teistsuguse nurga alt, kui me Vana Maailma kultuuriruumis seda harjunud oleme tegema. Selle kohta kaitsti Tallinna Ülikoolis eelmisel nädalal doktoriväitekiri.

Brasiilia "pärismaalasi" on sageli kirjeldatud negatiivse eelhoiakuga. Kannibal, inimsööja, metslane – neis mõistetes väljendub hirm "teise", võõra ja tundmatu ees. Tõlgendus rituaalsest inimsöömisest ehk antropofaagiast on tihti tulenenud eelarvamustest, milles on rohkem kartust kui fakte tegelikkusest. Inimsööja on saanud näoks tundmatule koletisele. Ning nii ebatavaline, kui see meile ka ei tundu, ei pea antropofaagia olema agressiivne.

Just neile eelmainitud põhjustele tuginedes valis Oswald de Andrade inimsöömise keskseks metafooriks manifestis, mis kutsub üles kultuurilisele vastupanuliikumisele koloniseerijate kesksele tõlgendusele Brasiilia kultuurist.

Tallinna Ülikooli doktorant Mele Pesti on pühendanud viimased seitse aastat Oswald de Andrade manifesti uurimisele.

Esmaspäeval kaitstud väitekirjast tuleb esile, et Andrade manifestist alguse saanud "kultuuriantropofaagi" ehk inimsööja metafoor lõi aluse teistsugusele, kolonialistide perspektiivist erinevale vaatele Brasiilia kultuurile. Omal moel sai sellest vastudiskursus ehk lihtsalt öeldes koloniaalkultuuri sees töötav alternatiivne tõlgendus Brasiilia kultuurist ja selle juurtest.

"Kultuuriantropofaagia" metafoor - mil moel on seda võimalik kohandada teistele kultuuridele või kultuuriruumidele? Pidades silmas näiteks Euroopa Liitu, kas siin on võimalik käsitleda sarnast metafoori vastupidise tõlgendusena, näiteks mõne "maarahva" kontekstis?

Nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas on migratsioon ja sellega seotud kultuuriline segunemine äärmiselt aktuaalne ja ilmselt ka edaspidi järjest olulisem teema. See on üks põhjus, miks pidasin Brasiilia modernismist pärit kultuuriantropofaagia metafoori uurimist siin ja praegu oluliseks: ta pakub originaalse ja optimistliku viisi mõtestada ja selgitada kultuuride segunemist.

"Antropofaagia" on brasiillaste vastus, mida teha olukorras, kui uued tugevad kultuurilised mõjutajad tungivad maale: nad tuleb rõõmsalt ära süüa, seedida ja omandatust üha tugevamaks muutuda, samas juuri ja originaalsust kaotamata.

Seda, kas ja kuidas paganate/maarahva puhul sarnane metafoor toimiks, tasub pikemalt uurida.

Aga alustuseks: Noor-Eesti loosung "Saagem eurooplasteks, jäägem eestlasteks" vihjab sarnaste küsimustega tegelemisele. Ehk ei pea tingimata "kultuuriantropofaagiat" Eestile rakendama, vaid pigem tasub uurida siinset mudelit ja seda siis Brasiilia omaga võrrelda.

Katked "Antropofaagilisest manifestist":
Ainult antropofaagia ühendab meid. Sotsiaalselt. Majanduslikult. Filosoofiliselt.
Maailma ainus seadus. Kõikide individualismide, kõikide kollektivismide maskeeritud väljendus. Kõikide religioonide. Kõikide rahulepingute.
Tupi, or not tupi, that is the question.*
Me oleme väsinud kõigist neist kahtlustavatest katoliiklikest abielumeestest, kellest kubisevad draamad.
Tõe tallasid jalge alla riided, veekindel kiht sise- ja välismaailma vahel. Reaktsioon riides inimese vastu.
See juhtus sellepärast, et meil pole kunagi olnud grammatikaid ega vanade taimede kollektsioone. Ja me ei teadnud kunagi, mis on suurlinlik, äärelinlik, mis on piir ja mis on manner. Laiskvorstid Brasiilia maailmakaardil.

Andrade manifestis näeb Mele Pesti väljenduvat kultuurilist vastandumist kolonialistide tõlgendusele Brasiiliast ja selle kultuurist.

Andrade eesmärk oli tühistada koloniaaldiskursus. Kas selline vaatenurk ei ole taas väga ühe perspektiivi, antud juhul "antropofaagi" keskne?

Jah, Andrade vaade on ühe perspektiivi keskne, ent ta ei suru oma perspektiivi kellelegi teisele peale. Andrade, ja eriti tema mõtteid 20. sajandi lõpus edasi arendanud antropoloog Viveiros de Castro pakuvad välja maailma seletamise viisi, kus ei pretendeerita ühele universaalsele tõele: sündmused võivad olla samad, ent nende tõlgendused sõltuvad alati vaatenurgast. Ja just need tõlgendused, väärtused ja seosed moodustavad ju tegelikult maailmapildi.

Koloniaaldiskursuse tühistamine ei tähenda reaalsuse eitamist või unustamist, see tähendab iseseisvalt oma prioriteetide seadmist. Brasiillased tahavad jutustada oma lugu ja täiesti võimalik, et näiteks Julius Caesar või Napoleon Bonaparte ei ole selles loos nii kesksed kangelased kui eurooplaste lugudes. Ometi on praegu nii, et Brasiilia lapsed õpivad Vana-Rooma ja Prantsuse ajalugu märksa põhjalikumalt kui neid ümbritseva Ladina-Ameerika lugu. See näitab, et Andrade soov ei ole ka tänaseks täitunud.

Brasiiliaga sarnaseid Lääne kultuuriruumi invasiooni nähtusi võib leida ju pea igalt poolt maailmas, vähemalt peaaegu kõigist koloniaalmaadest. Mil määral võib taoline "pärismaalase" või "metslase" äraspidine tõlgendus olla levinud näiteks Indias või mujal koloniaalmaades?

India näidet on lisaks paljudele teistele uurinud sealset kultuuriruumi põhjalikult tundev postkoloniaalse suuna klassikaline autor Homi Bhabha. Võrdlesin oma töös tema pakutud hübriidsuse kontseptsiooni antropofaagiaga ja leidsin, et kuigi Bhabha esitab hübriidsust universaalse, kõigis (endistes) kolooniates sarnaselt toimiva nähtusena, on mitmeid põhjuseid, miks antropofaagia metafoor selgitab Brasiilia kultuuri toimimist märksa täpsemini. Arvan, et see tõstatab küsimuse ka teiste postkoloniaalses teoorias kujunenud näiliselt universaalsete kontseptsioonide kõikjal kehtivusest.

Nii et aus vastus oleks – Indiat uurimata ei oska ma öelda, kas metslase või antropofaagi diskursus seal kehtiks, aga ilmselt on olud ja ajalugu piisavalt erinevad, nii et seal joonistuks välja teistsugune mudel. Brasiiliat ja Indiat eristab juba ainuüksi see, et kui Indias on selge, kes on kolonist (britt) ja kes koloniseeritu (indialane), siis Brasiilias on olukord märksa segasem: kes üleüldse on brasiillane? Ammu enam mitte ainult või peamiselt indiaanlane, juba sügaval koloniaalajal oli brasiillases lisaks palju portugallaste ja aafriklaste verd – ja see teeb kolonisti/koloniseeritu suhte seal veel palju keerulisemaks.

Katked "Antropofaagilisest manifestist":

Tahame Kariibi revolutsiooni.** Suuremat kui Prantsuse revolutsioon. Kõikide inimesele suunatud tulemuslike ülestõusude ühendamine. Ilma meieta poleks Euroopal isegi nende hädist inimõiguste deklaratsiooni.
sa Vieira*** vastu. Meie esimene laenuvõtja, kes tahtis saada komisjonitasu. Kirjaoskamatu kuningas ütles talle: pane see liigse vahuta paberile. Ja andis laenu. Paigutas selle Brasiilia suhkrusse. Vieira jättis raha Portugali ja tõi sõnavahu meile.
Maha ümberpööratav maailm ja objektiveeritud ideed. Laibastatud. Stopp dünaamilisele mõtlemisele. Indiviid, süsteemi ohver. Klassikaliste ebaõigluste allikas. Romantiliste ebaõigluste. Ja sisemiste vallutuste unustamine.
Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid.****


Võib-olla püüan järgmise küsimusega liialt väitekirja teemat lokaliseerida, kuid kas Oswald de Andrade välja pakutud metafoor võib ümberpööratult ja sümboolselt olla rakendatav ka tänapäeva Euroopas migrantide puhul? "Multikulti ist tot" on Euroopa Liidus juba selgelt sedastatud ehk sisserändajaid kui "teisi" võrreldakse n-ö metslaste või "antropofaagidega", kelle vastu võideldakse.

Nagu ülal mainisin, on kultuuride segunemise mõtestamine praegu erakordselt aktuaalne, eriti olukordades, kus erinevate etniliste taustadega inimeste vahel on hierarhilised suhted. Kindlasti on koloniaalsituatsiooni ja tänapäevaste migratsiooniprotsesside käigus tekkivate kultuurisegude vahel sarnast, aga ka palju erinevat, mida uurides silmas pidada. Lääneliku kultuuri domineerimist on jätkuvalt palju, aga lisandunud on vastupidise suunaga liikumisi.

Eriti põnevat uurimismaterjali võiks anda uued migratsioonilained endiste kolonistide maadelt ekskolooniatesse. Näiteks portugalikeelses maailmas just sedapidi praegu migratsioon enamasti toimubki: tööpuuduses Euroopast minnakse massiliselt nii Brasiiliasse, Angoolasse kui Mosambiiki, kus on rohkem tööd ja suurema potentsiaaliga majandused. Brasiilia võistleb aga Hiina ja Indiaga Aafrikas turgude ja maavarade pärast ja kriitilisemad hääled süüdistatavad neid kõiki juba neokolonialismis.

Seega – maailm on kirju ja suurelt üldistada ei saa. Kindlasti tasub uurida erinevaid perspektiive ja neid kõrvutada, ainult nii suudame maailma veidi paremini mõista.

 

* See "Hamleti" parafraas viitab Brasiilia alade suurimale indiaani hõimurühmale tupi-guaraniidele.
** Kariibid ehk kalinagod on indiaani rahvas, kellelt Kariibi meri nime sai. Nad elasid Lääne-India saartel ja Lõuna-Ameerika põhjarannikul, saartel hävitasid Euroopa kolonistid nad samahästi kui lõplikult, mandril, sh Brasiilias, elab neid tänini. Sõna "kannibal" pärinebki kariibikeelsest sõnast karibna – "inimene". Kolumbus nimetas nii kariibe, kelle kohta liikus müüt, et nad söövad rituaalselt oma vaenlasi. Nende väidetavad antropofaagi-kombed on tänapäevani tõestamata.
*** António Vieira (1608–1697) – Portugali päritolu jesuiit, misjonär Brasiilias. Legendaarne oraator, tegi oma jutlustes ettepanekuid nii Brasiilia kui Portugali ühiskonna reformimiseks. Vahepeal aastaid Portugali diplomaat mitmetes Euroopa riikides. Tulnud tagasi Brasiiliasse, pühendus indiaanlaste ja mustanahaliste kristlusesse pööramisele ja võitlusele nende orjastamise vastu. Orjade puuduses koloniaalvõimud hakkasid talle vastu töötama ning saatsid ta Portugali tagasi, kus inkvisitsioon ta vangistas, kuid Rooma paavsti toetus tagas talle eriõigused. Elu lõpus naasis Brasiiliasse ja valitses Bahia osariiki – just seal on Brasiilia suhkrurooistandused. Avaldatud kõnede ja kirjade põhjal peetakse Vieirat 17. sajandi parimaks portugalikeelseks kirjameheks.
**** Sõna roteiro, mis siin seitse korda kordub, võib tähendada mitmeid asju, lisaks reeglitele veel reisisihti või ka Uut Maailma kirjeldava reisikirja žanri 16. sajandi Portugalis.
("Antropofaagiline Manifest", Portugali keelest tõlkinud Mele Pesti, Vikerkaar nr 10-11/2008)

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: