Mesilasliikide hääbumist hoogustab looduslike õistaimede kadumine
Mesilaste arvukus on viimastel kümnenditel üle kogu maailma ja eriti vanemates tööstusriikide järjepidevalt vähenenud. Võimalike põhjustena on nähtud nii taimekaitsemürke, haigustekitajate levikut kui ka maakasutuse muutust. Hiljuti ajakirjas PNAS ilmunud töö annab tuge hüpoteesile, et oma panuse on andnud mesilasliikide eelistatud õistaimede hulga vähenemine.
Kuigi järeldus võib vaistlikult loogilisena tunduda, pole seose kinnitamine niivõrd lihtne. Mitmeid tänaseks hääbunud mesilasliike on kirjeldatud vaid pealiskaudselt, misläbi pole sugugi kindel, milliseid taimi nad oma eluajal eelistasid. Alternatiivselt võisid õistaimed haruldasemaks muutuda nende peamise tolmendaja kadumise tõttu.
Värskes töös keskendusid teadlased Hollandile, mida võib pidada üheks intensiivsema põllumajanduse riigiks maailmas, mille maastikke on inimeste poolt kõige enam muudetud. Nii on mesilased kaotanud viimase sajandiga umbes 80 protsenti oma loomupärasest elukeskkonnast. Mesilaste toitumisharjumuste ja kunagiste taime-eelistuste kohta teabe kogumiseks uuris Jeroen Scheperi töörühm enne 1950. aastat muuseumikogudesse sattunud mesilaste kehas leidunud õietolmu. Kokku käsitleti uurimuses 57 erinevat Hollandis elanud või elavat mesilasliiki
Scheper järeldas analüüsi põhjal kolleegidega, et eelistatud õistaimede näis olevat tõepoolest liikide hääbumise üheks peamiseks põhjuseks. Välistamaks võimalust, et eelistatud õistaimed muutusid haruldasemaks mesilaste kadumise tõttu, uurisid nad hoolikalt, kas analüüsis käsitletud taimi said tolmendada ka teised putukad või tuul ja vesi. Töörühm tõdes tulemuste põhjal, et taimede kadumise taga oli põllumajandusest tingitud maakasutuse muutused.
Samuti järeldus analüüsist, et kõige enam kannatasid eelistatud õistaimede kadumise tõttu suurema kehamassiga mesilased, kes peavad enda elus hoidmiseks koguma päeva jooksul rohkem õietolmu ja nektarit.
Uurimus annab samas lootust, et mesilaste ja kimalaste allakäiku on võimalik aeglustada. Näiteks on viimastel aastatel algatatud Hollandis skeem, mis näeb ette teepervedele ja põlluäärtele looduslike õistaimede seemnete külvamist. Meetme mõju on aga veel vara hinnata.
Scheperti ja tema kolleegide töö ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PNAS