Viimastel kümnenditel on maailma rahvaarvu miljardi võrra kasvamiseks kulunud ligikaudu tosin aastat. Kuigi üldise haridustaseme tõusu ja paranenud pereplaneerimise tulemisel on hakanud kasv pidurduma, elab ÜRO prognooside kohaselt 2100. aastaks maakeral tõenäoliselt 12 miljardit inimest. Optimistlikumate prognooside kohaselt veidi enam kui üheksa miljardit. Corey Bradshaw Adelaide'i ülikoolist otsustas kolleegidega uurida, kas rahvastiku arvu kasvu on võimalik veelgi pidurdada.

Bradshaw töörühma lähtepunktiks oli populatsiooni sisemine inerts. Inimeste praegune arvukus jääb maailma rahvaarvu paratamatult oluliselt mõjutama ka tulevikus. Kliimabioloog võttis kolleegidega aluseks Maailma Terviseorganisatsiooni ja USA rahvastikubüroo andmebaasid, millest võis leida nii perede suuruse, suremuse kui sündivuse kohta käivaid andmeid. Nende alusel koostatud arvutimudel ennustas, et 2100. aastaks elab maailmas 12 miljardit inimest. Suhteliselt hea vastavus ÜRO prognoosiga andis julgustust, et loodud mudel ei eksi väga palju.

Seejärel uuris Bradshaw veel üheksat erinevat võimalikku sündmuste kulgu. Nende hulka kuulusid muu hulgas esimese lapse hilisemas eas sünnitamine, eluea oluline pikenemine, globaalse mõjuga katastroofid ja rahvastikupoliitikas toimuvad muutused. Samuti uurisid nad, kuidas maailma erinevates piirkondades nähtav rahvastiku arvu kasv selle liigilist mitmekesisust mõjutab.

Töörühm nentis, et esimese ja teise maailmasõjaga ning hispaania gripi pandeemiaga võrreldavatel katastroofidel on rahvastiku arvu kasvule suhteliselt väike mõju. Isegi kui maailma rahvaarv nende tõttu lühikese aja vältel viis protsenti kahaneks, ei mõjutaks see üldist trendi väga palju.

Küll aga mõjutaks rahvaarvu uuritud stsenaariumitest olulisel määral üleilmne ühe lapse poliitika ja soovimatute raseduste hulga vähendamine. Keskmiselt ei planeerita ette iga seitsmenda lapse sündi. Kui ühe lapse poliitika rakendamisel stabiliseeruks maailma rahvaarv kaheksa miljardi juures, siis planeerimata rasedusega seonduva probleemi lahendamisel jääks maailma rahvaarv sajandi lõpus seitsme miljardi piirimaile.

Töö autorid märgivad, et iibe langus ei vii tõenäoliselt majanduse kokkukukkumiseni. Kui rahvastiku arv kasvab, peab töövõimeline elanikkond pidama üleval rohkem alaealisi. Rahvaarvu kahanemisel on suurem aga vanemaealiste osakaal. Mõlemal juhul peab ühte vanemaealist või alaealist ülal pidama 1,5-2 töövõimelist inimest.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.