Ürgne suguelu sai alguse Eesti aladel

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kunstniku nägemus Microbrachius'e suguühtest. Autor/allikas: Brian Choo/Flindersi ülikool

Enam kui 40 aasta eest leiti Võhandu jõe äärest umbes 385 miljonit aastat tagasi elanud rüükala fossiil. Samasse liiki kuuluvate kalade kivistisi on seni leitud veel lisaks Šotimaalt. Säilmete põhjalikum uurimine näitab nüüd, et tegu on ilmselt ühe esimese selgroogsete liigiga, kes järglaste saamiseks liigikaaslastega suguühte astus, tõsi küll, külitsi.

Esimene suguühe

Inimeste kauged esivanemad olid küllaltki hirmutava välimusega tänapäeval elavaid silmulisi ja pihlasi meenutavad kalad. Lõuatud kalad kasutasid paljunemiseks kehavälist viljastamist. Emased heitsid vette marja, mida isased seejärel oma spermaga täiendasid. Seni arvati, et kudemine oli omane ka esimestele lõuaga selgroogsetele – rüükaladele. Kuue aasta avastas aga Flindersi ülikooli paleontoloog John Long koos kolleegidega rüükala fossiili, kelle kehas leidus embrüoid. Järelikult pidi paarituma juba 380 miljonit aastat tagasi elanud nime Materpiscis kandev liik.

Teadusele enam kui 130 aastat Microbrachius'ena tuntud liigi fossiilide uus tõlgendus vihjab aga, et selgroogsed loomad astusid vahekorda juba viis miljonit aastat varem. Avastuse juures mängis olulist rolli TTÜ geoloogia instituudi erakorralise teaduri Elga Mark-Kuriku poolt kümnete aastate eest leitud fossiil. Eelmisel aastal külastas Mark-Kurikuga pikka tööalast kontakti omav Long TTÜ geoloogia instituuti ja leidis Eesti aladelt leitud liigi kivistisi uurides kõhurüü küljest klaspri – genitaalina toimiva kõhuuime muundunud tagaosa.

Sarnaselt eelnevatele paleontoloogidele ei suutnud Long esmalt luuplaadist väljaulatuva konksukese täpset funktsiooni aimata. Mõttevälgatuse najal nägi ta neid aga järsku suguelundite väljaulatuva osana, mis isaseid ja emaseid suguühte ajal koos hoidsid. Tõlgendus oli sedavõrd uudne, et esimene ajakirjale Nature avaldamiseks saadetud artikkel lükati tagasi. Long ei lasknud end aga heidutada ja asus otsima teisi klaspritega Microbrachius'e fossiile. Ta ei pidanud pettuma – klaspreid ja emaste genitaalplaate leiti ka Šotimaa kivististelt, mis viis täiendatud artikli vastuvõtmiseni.

Leiu olulisus
Seni faktiliselt tõestatult Šotimaa ja Eesti aladel elanud liik Microbrachius dicki kujutab endas midagi enamat, kui pelgalt näidet esimesest penetratsiooni hõlmavast selgroogsete paaritumisviisist. Avastus viitab, et see oli omane kõigile rüükaladele ja seega teadaolevalt kõige ürgsematele lõuaga selgroogsetele. „Kesk-devoni vanusega Microbrachius't võib praegu lugeda üheks vanimaks sisemise viljastamisega kalaks. Veel vanem on rüükala nimega Rhamphodopsis kesk-devoni alumisest osast,“ kinnitas Mark-Kurik.

Ent leid on veelgi olulisem. Evolutsioonipuul rüükaladest kõrgemal asuv loomaklass kasutas järglaste saamiseks taas kehavälist viljastamist. „Selgub, et sisemine viljastamine esines rüükaladel ja on teada ka kõhrkaladel (haid, raid jt), kuid üliharva luukaladel, kelle hulka kuulub valdav osa tänapäeva kaladest. Just nendel on marjaterade hulk tohutu ning koe kaitseks on kasutusel palju erinevaid ja kavalaid võtteid,“ märkis Mark-Kurik. Nõnda võis evolutsioon kehasisese viljastamiseni ajaloo vältel jõuda mitu korda, et sellest siis uuesti lahti saada.

Debatt jätkub
Tööl on potentsiaali mõjutada ka laiemat debatti rüükalade olemuse üle. Pikka aega arvati, et klass oli evolutsiooniline tupiktee ja tegu oli vaid evolutsioonipuu ühe oksaga. Hiljutised leiud on aga vihjanud, et rüükalad kujutasid pigem evolutsioonipuu tüveosa. See tähendaks, et inimestel ja rüükaladel polnud mitte ühine esivanem, vaid neist mõned olid hoopis inimeste esivanemad.

John Longi ja tema kolleegide töö viitab, et osade tänapäeval kehavälist viljastamist kasutavate kalade esivanemad eelistasid hoopis kehasisest viljastamist. Taolist (taand)arengut peeti pikalt äärmiselt vähetõenäoliseks. Kui aga klasprid olid tõepoolest kõigil rüükaladel, siis oli tegu ilmselt ühtse klassiga, mis käiks vastu hüpoteesile, et rüükalade näol oli tegu ürgseimate lõuaga selgroogsetega.
---
„Nii suure üldistava ulatusega tööd pole ma küll teinud ning ega vist tee ka,“ märkis Mark-Kurik. Koostöö Longiga aga jätkub, paleontoloog külastab Tallinna uuesti juba novembris.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: