Kristjan Port: pessimism on hetkel möödapääsmatu
Olen mitmel korral siinseid kommentaare koostades adunud, et näe, taaskord on tegemist pessimistliku või muretseva sõnumiga. Mure väsitab ja teeb tujutuks. Järelikult peaks nähtust mahendama, otsima asemele midagi rõõmsamat.
Natuke hirmutas seegi, et järsku satub ohtu vaimne tervis analoogselt Google'i palgal olevate töötajatega, kelle kohustuseks on filtreerida otsingute käigus leitud video- ja pildimaterjalist välja liigikaaslaste sünnitatud võigas materjal. Loo kangelase jaoks tundus üheksa kuud kestnud töö järel, et temaga on endiselt kõik korras. Ta ei koormanud läbi elatud jäledustega oma elukaaslast ja ta vanemad olid poja töö üle maailmakuulsas ettevõttes üliuhked.
Ometi saatis tööandja ühel päeval tema juurde föderaaltöötaja, kellega vesteldes sai selgeks, et kõik pole siiski korras ja ta vajab teraapiat. Vastikusse materjali peidetud nähtamatu jõud oli hakanud teda tirima pimeduse poole, millest andis märku vastav test, kui isegi nõustaja näidatud süütu pilt isast koos lapsega hakkas paistma läbi pedofiilia konteksti. Jäägu aga see näide siin nüüd katki tõdemusega, et keegi peab ära tegema sellegi töö.
Olles seega kergelt mures vaimu närima asunud pessimismi pealetungi pärast, lugesin nädalavahetusel Adam Curtise blogi meediumist ja sõnumist ning mure kadus. Tuleb välja, et pessimism on hetkel pea möödapääsmatu ja probleem ei ole inimeste sees, vaid asub nende keskkonnas. Viimast võib siis võtta umbes nagu ilma, milles ei ole sa otseselt süüdi, kuid oled sunnitud sellele alluma.
Adam Curtis toob esile kaks paralleelset teaduslikku universumi. Ühes sisalduvad teadlaste igapäevase töö otsingud maailma toimimisest koos puhuti vapustavate avastustega. Teise täidab teaduse roll avalikkuse arusaamades ja maailmapildi kujunemises. Tihti kulgevad need maailmad käsikäes. Eriti kui mõni avastus aitab maailmast arusaamisel midagi ära klaarida. Järelikult võib viimast nimetada ka teadusliku progressi narratiiviks. Arusaamaks, et teadus teeb helget tööd, lahendab probleeme ja tuleb vajadusel appi.
Ent umbes pool sajandit tagasi käivitus uus protsess, kui see sama progressiivne teadus avastas, et näiteks üks toona menukas putukamürk oli ülejäänud loodusele väga mürgine. Kui tuumaenergia ei tahtnud enam teha ainult elektrit, vaid asus kurikuulsate tuumajaamakatastroofidega ähvardama inimese elu. Kui inimese eluviisidest avastati uudsed ohu allikad. Mida rohkem teada saadi, seda rohkem hakkasid ilmnema keerukusega seonduvad uued riskid, millest ei teatud varem midagi.
Ühesõnaga hakkas tärkama usaldamatus teadusliku progressi suhtes. Üha valjemalt hakati rääkima teadusest enam mitte võtmena tulevikku, vaid tuleviku pantvangistajana. Muretsema hakati selle üle, mida jätta lastelastele.
Kergendust ei lisanud ka uue teabe poliitiline ja majanduslik ekspluateerimine. Käiku läksid demagoogia, pooltõdedele toetuvad poliitilised direktiivid jmt. Kui varem oli poliitiliseks loosungiks optimistlik parema ja võrdsema maailma loomine, siis sealt alates hakati rääkima vähem ohtliku maailma loomisest. Teadus ja tehnoloogia hakkasid üha enam paistma jõuna, mis võivad hävitada inimese, looduse ja kogu planeedi. Üha enam hakkas vestluse toon muutuma suunas, milles ootused millegi hea suhtes asendusid ootustega, et midagi halba ei juhtuks.
Lisaks oli teaduse edu sünnitanud sünge ja pahandava sõnumi kandja. Tegemist oli rohkearvuliselt maailmasõjajärgse teadusliku progressi ajal rikkasse ja optimistlikku maailma sündinute põlvkonnaga. Rohkearvulise, rikka ja sõnaka kohordi peamise osa moodustasid heaolus üleskasvanud ameeriklased, kes on nüüd jõudnud vanusesse, kus nad peavad kohtuma enda surma teemaga. See teeb hellitatud põlvkonna vägagi pahaseks ja igasuguste ohtude suhtes närviliseks.
Viimaste nimekiri on pikk ja pidevalt kasvav, sisaldades rasvu, süsivesikuid, „e“-aineid, raadiolaineid, keskkonnamürke ja isegi norskamist, mis pidi põhjustama vähki. Suur osa teadusest on allutatud läbi uute ohtude avastamise selle rikka ja kapriisse põlvkonna meelte lahutamisele, luues illusiooni, et jätkuvaks õnneks pole muud vaja, kui neid riskiallikaid vältida. Elame riskide teadvustamise ajastul.
Näete nüüd ise, kus asuvad pessimistliku ja ängistunud maailmavaate juured. Viga pole meie peas, vaid selles, mida maailma kohta teada saame. Kommentaari, aga mitte maailma lõpp!
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal