Kristjan Port: tehnoloogiasõltuvus ohustab orienteerumisvõimet
1971. aastal avastas briti päritolu ameerika teadlane John O’Keefe roti ajust raku, mis muutus aktiivseks ainult siis, kui rott arvas, et asub teatud ruumi osas. Mõnes teises asukohas aktiveerusid vastavalt teised analoogsed närvirakud.
John O’Keefe hakkas neid rakke nimetama „koharakkudeks“. Nende rakkude endi asukohaks oli hipokampus, paremini tuntud kui lühiajalisest töömälust pikaajalisse mällu informatsiooni siirdumise ja orienteerumisvõime keskus. Hipokampus on üks esimesi ajuosi, mille Alzheimeri tõbi sihikule võtab. Selle väliseks märgiks ongi asukoha suhtes segaduse tekkimine ja loomulikult mäluprobleemid.
2005. aastal avastasid kaks norra teadlast, abielupaar May-Britt ja Edvard Moser hipokampuse lähedalt veel ühed asukohale reageerivad rakud. Seekord tegi rakud eriliseks nende korrapärane paigutus, mis meenutas koordinaatidega kärge. Iga kord kui aju omanik, antud juhul taaskord rott, asus etteantud kohas, kajastus see nimetatud rakkude teatud mustriga aktiveerumises. Sisuliselt meenutas olukord kaardil asuva koordinaatsüsteemi toimimist. Hilisemad uuringud on kinnitanud samade mehhanismide olemasolu ka inimeses.
Eile omistati briti-ameeriklasele ja Norra teadlaspaarile GPS-süsteemi bioloogilise analoogi avastamise eest Nobeli preemia meditsiinis. Viimastel aastatel on räägitud peamiselt tehnoloogia rollist inimese orienteerumisvõime tagajana. Nobeli preemiaga kaasnev tähelepanu võiks kaasa aidata väärtusmaailmas mõttelise algseadistuse tegemisele, et vähemalt hetkeks mõelda inimese enda orientatsioonivõimele ja selle eest hoolitsemisele.
Võimalik, et muretsemiseks on ka põhjust, sest elava ja kalli koena allub aju karmile raamatupidamisele, mille võib kokkuvõtlikult sõnastada – kui ei kasuta, anname ära. Pikas arenguprotsessis on orienteerumisvõime olnud inimesele vaieldamatult oluline. Sama kehtib loomade puhul, tänu millele ongi rottidest avastatud mehhanism suuresti analoogne kõigile imetajatele.
Mõnikord võime aga sattuda tänavanurgal teineteisega kurjustava turistipaari peale. Vaidluse algpõhjuseks on kaotsi läinud asukoht. Tõenäoliselt jääb süüdi mees. Eeldatakse ju meessoolt paremat orienteerumisvõimet. See võib omakorda olla tingitud kunagisest tööjaotusest küttimise ja kodu eest hoolitsemise vahel. Võimalik, et loodusliku valiku surve on küttima saadetud meeste puhul orienteerumise võimet lihvinud kauem. Eelis on aga õhkõrn. Vastasel juhul me eksinud abielupaare ei kohtaks.
Mure pole siiski meeste ja naiste vahelise paremuse mõõtmises. Teadlased on hakanud muretsema (pdf), et tänu GPS-seadmetele koormame ajus asuvat orientatsioonisüsteemi vähem, kui oleks vaja selle võimekuse säilitamiseks ja muutume seetõttu enneaegselt Alzheimeri tõve käes kannatajate sarnasteks. Kanada ja iisraeli teadlased kasutasid automatiseeritud orienteerimisabi põhjustatud olukorra iseloomustamiseks väljendit „mindless“ ehk „arutus“, mis ei lase ruumitajul piisavalt areneda ja võib lõppeda ebameeldivalt hetkel, kui masinast abiline jätab meid üksi.
Ruumitaju arenguks on vaja aktiivset keskkonna vaatlust ja selles orienteerumist. Nüüd teame tänu Nobeli preemia laureaatide tööle, millised rakud kannavad selles olukorras peamist treeningkoormust.
Automatiseerimine asendab muuhulgas meie taju, võttes enda peale keskkonna signaalide kogumise. Teiseks nõrgeneb tunnetus, sest masin analüüsib kogutud infot ja teeb meie eest otsuseid. Lõpuks vabastab mehhaaniline abiline meid olukorra kontrollist, sest sooritab ise ka rea tegevusi. Mõelge kasvõi uutele iseorienteeruvatele autonoomsetele sõidukitele, mis toimetavad inimese punktist punktini nõudmata temalt endalt mingisugust aktiivsust.
Lootkem siiski, et näiteks kümne aasta pärast ei tee mõni teadlasgrupp Nobeli meditsiinipreemia määranud töörühmale protestiavaldust väites, et 2014 aasta laureaatide väited on valed, sest mainitud rakke ei õnnestud inimestest leida.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal