Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Vana-Egiptuse kunst peegeldab liikide väljasuremist

Autor/allikas: kairoinfo4u/Creative Commons

Ökoloogid on Vana-Egiptuse muististel kujutatud loomade ja Niiluse orust leitud fossiilide põhjal suutnud saada üksikasjaliku ülevaate kuue tuhande aasta vältel piirkonnas elanud imetajatest. Käsikäes liikide välja suremisega on piirkonna ökosüsteem muutunud ajastute vältel üha ebastabiilsemaks.

Uuring põhineb suuresti zooloogist Dale Obsorne'i aastate pikkuse töö tulemusena valminud andmekogumikul, milles on üles tähendatud nii kunstitöödel nähtavate loomade liigiline kuuluvus kui nende hinnanguline vanus. Täpsem analüüs viitab, et 6000 aastat tagasi elas Niiluse orus vähemalt 37 erinevat liiki suuri imetajaid, nende seast võis leida nii kaelkirjakuid, elevante, orükse, lõvisid kui kongoneid. Liike võib näha ka egiptlaste kiviaja kunstitöödel ehk nood uitasid Niiluse orus veel 3100 aastat e.m.a. Tänapäeval on neist alles vaid kaheksa.

Andmekogumikku seni päevavalgele tulnud fossiilidega kombineerides töötas Justin Yeakel California ülikoolist koos kolleegidega välja Niiluse oru ökosüsteemi muutusi ning kiskjate ja saakloomade omavahelisi suhteid kirjeldava mudeli.

Nii suutis ta tuvastada viis perioodi, mida iseloomustas loomaliikide hoogne väljasuremine. Neist kolm kattuvad välja ulatuslikumate kliimamuutustega, mis jätsid jälje ka inimeste tsivilisatsioonile. Näiteks langes vastavalt 4000 ja 3000 aasta eest aset leidnud väljasuremislaine kokku Vana- ja Uue-Kuningriigi langusega.

Kliimamuutustega kaasnes mussoonvihmade kaugemale lõunasse nihkumine ning seeläbi piirkonna kuivamine ja kõrbestumine. Ent samas oli väljasuremiste taga ka inimeste arvukuse kasv ja sellest tulenev võitlus piirkonna ressursside pärast.

Kõige hiljutisem väljasuremislaine sai alguse sadakond aastat tagasi ning muutis ökosüsteemi ebastabiilsemaks kui ükski teine varasem vastav sündmus. Mida mitmekesisem piirkonna elustik on, seda vähem liikide kadumine ökosüsteemi tervikuna mõjutab. Töörühma hinnangul aitab rekonstruktsioon paremini mõista ka tänapäeval nähtavate väljasuremiste laiemat mõju.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: PNAS

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: