Südamestimulaatorit võiks asendada geeniteraapia ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Thomas Heston/reative Commons

Esimesed elektroonilised südamestimulaatorid jõudsid turule juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Rühm geeniteadlasi leiab nüüd, et nende rolli saaks mõningase julgustusega täitma panna ka südame enda lihasrakud.

Terves südames reguleerivad elektriliste signaalide abil organi kokkutõmbumist paar tuhat spetsialiseerunud rakku. Arenguhäirete, elu jooksul tekkinud vigastuste ja mõningate ravimite mõjul ei saa neile aga enam kindel olla, mis võib viia mitmete ebameeldivate probleemideni, alates tasakaaluhäiretest ja peapööritusest lõpetades infarktiga. Elektroonilise südamerütmuriga saab kõrvalekaldeid aga juba eos märgata ja sellele vastavalt kunstlike elektrisignaalidega parandusi teha.

Ent seadme paigaldamine pole täielikult riskivaba. Eriti probleemne on see laste puhul, kelle süda alles kasvab. Kuna seade pole kummist, tuleb selle välja vahetamiseks teha mitmeid operatsioone. Eduardo Marbán otsustas kolleegidega abi otsida geenitehnoloogiast ja uurida võimalusi rakkude ümberprogrammeerimiseks. Varasemate katsetega on näiteks demonstreeritud, et lähenemisviis on elujõuline vähemalt merisigade puhul. Inimeste ja merisigade südame suuruse erinevust arvestades polnud aga sugugi kindel, et tehnikat üks ühele üle kanda saab.

Vahesammuna tegi Marbán seeläbi katseid tosina seaga, hävitades esmalt kõrgesageduslike raadiolainete abil nende enda südame rütmi hoidvad rakud. Hävitustöö mõjul hakkas sigade süda lööma kaks korda aeglasemalt, vaid 50 lööki minutis. Organi tavapärase töö taastamiseks toimetas Marbáni töörühm adenoviiruse vahendusel osadesse südamelihasrakkudesse Tbx18'na tuntud geeni, mis on tavaliselt aktiivne südame embrüonaalse arengu ajal.

Pärilikkusaine lõigu mõjul hakkasid nakatunud rakkudes avalduma geenid, mis on muidu aktiivsed südame rütmi reguleerivates rakkudes. Muutus polnud vaid kosmeetiline. Kahe nädala vältel, mil loomi jälgiti, kasvas ka sigade keskmine südamelöökide arv ning organi töö muutus regulaarsemaks. Muudetud rakkude sooritusvõime oli parim kaheksandal päeval, kuid hakkas seejärel aeglaselt langema.

Töörühm nendib samas, et sigade immuunsüsteem õpib adenoviirust aja jooksul ära tundma, mis viib ka nakatanud rakkude hävitamiseni. Nõnda plaanib Marbán kolleegidega loomi järgnevate kuude vältel loomadel silma peal hoida.

Võimalikele puudustele vaatamata näeb töörühm lähenemisviisil siiski helget tulevikku, kuna võiks aidata patsiente, kes on südameimplantaadi tõttu tekkinud infektsiooni tõttu haiglasse sattunud ja lühiajalist asendust vajavad. Kestlikumaks lahenduseks tuleb aga leida mõni teine viirusvektor, millega kasutatud geeni rakkudesse toimetada saaks.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Translational Medicine.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Science Translational Medicine



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: