Uurimistöö keskmeks olev mesilaste tants suudeti lahti kodeerida juba 1940. aastatel, pea 30 aastat hiljem sai Karl von Frisch selle eest isegi Nobeli preemia. Loodusteadlane avastas, et 8-kujulise trajektoori, mida mööda mesilane tantsides lendab, kaldenurk Päikese suhtes näitab hea korjeala suhtelist suunda, mil tantsu pikkus viitab selle kaugusele.

Uues töös otsustas Margaret Couvillon kolleegidega uurida, kas mesilaste 'pealtkuulamisega' saaks neid seeläbi kasutada väikeste bioloogiliste keskkonnasensoritena, millega tolmendajate üldist olukorda hinnata. Õistaimede rohkus mängib nende heaolu juures olulist rolli.

Nõnda jälgisid nad kahe aasta jooksul kolme taru liikmete tantsu, mis peegeldas kokkuvõtlikult 94 ruutkilomeetri suurust korjeala, mis hõlmas endasse nii tööstus-, põllumajandus- kui metsikuid ja poolmetsikuid maastikke.Töörühm jagas seejärel korjeala 60 ruudukujuliseks väiksemaks tükikeseks. Lõplik analüüs hõlmas viite tuhandet tantsu.

Couvillon leidis kinnitust, et mesilased eelistasid rohkem endisesse hiilgusesse taastatud rohumaid kui ka põllumaastikke, mida ümbritsesid laiemad rohelised vööndid. Seevastu näiteks põllumaade, millel hiljuti mahetootmist alustati, ümbrus neile nii suurt huvi ei pakkunud. Töörühm oletab, et selle taga on nende sagedane niitmine, mis vähemalt alguses õistaimede arvu hoopis kahandab.

Lähenemisviisi piiranguks võib olla mesilaste toitumisviis. Korjealade valimisel mängib nende jaoks peamist rolli alade nektari- ja õietolmurikkus, mitte nende liigiline mitmekesisus.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.