Eestlaste komme metsataimi näksida on visa kaduma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Põldohakas.
Põldohakas. Autor/allikas: Gary Houston/Wikimedia Commons

Raivo Kalle Eesti Maaülikoolist ja Renata Sõukand Eesti Kirjandusmuuseumist on uurinud, kuidas eestlaste korilusharjumused alates 18. sajandist muutunud on. Uurimuse põhjal on loodusest kogutud taimede hulk jäänud kuni viimase kümnendini küllaltki samasuguseks, viimastel aastatel on hakanud olukord aga ilmselt muutuma.

„Kui me tuleme 21. sajandisse, kus on toimunud väga suured muutused, sotsiaalsed, poliitilised ja kõik muu, siis esiteks meil puuduvad selle kohta andmed ja teiseks vähemalt tundub, et nimekiri (kasutatavatest) taimedest ja kasutussagedus on ilmselt oluliselt erinev,“ tõdes Sõukand. Samas märkis ta saates „Labor“, et loodus pole eestlaste jaoks oma veetlust kaotanud, isegi kui marjul veidi vähem käiakse.

Ühe olulisema muutustena on sajandite vältel kadunud komme loodusest erinevaid juurikaid koguda. „Kui endistel aegadel olid karjalapsed karjas, siis nad sõid neid juurikaid. Nüüd on juurikate söömine praktiliselt kadunud,“ märkis Kalle. Tõenäoliselt on selle taga muu hulgas nende väljakaevamiseks kulunud aeg, nagu Sõukand ja Kalle katseliselt tähele panid.

Samuti on kadunud harjumus kergelt mürgiseid taimi, nagu leselehte, ja marju näksida. „Tuleb rõhutada seda, et tänapäeval on võibolla inimese organismgi muutnud. Ta ei ole enam nii vastuvõtlik nendele erinevatele asjadele, mis seal looduses on. Kui me täna saadame lapse matkale, siis paneme talle tomati ja kurgi kaasa. Kui aga toona karja saadeti, siis anti leib ja vesi kaasa, kõik rohelise sai loodusest,“ lisas Kalle.

Endistel aegadel koguti massi järgi kõige enam põldohakat, kui see umbes 10-15 sentimeetri kõrguseks oli kasvanud. Tihti ei läinud põllumehed Sõukandi ja Kalle sõnul isegi enne põldu äestama, kui lapsed ja naised ohaka ära korjanud olid. Looduslike maitsetaimedena olid populaarseimad erinevad putkelised, näiteks heinputk.

Võrreldes lähiriikidega eristuvad eestlased oma naabritest näksimiskombe poolest. „Iseenesest toiduväärtust see ei kujuta endast, aga fenomen kui selline, et laps lihtsalt läheb ja ka täiskasvanu läheb ja korjab kõrre üles ja närib seda möödaminnes. Tsiviliseeritud läänemaailm suhtub väga reserveeritult sellistesse asjadesse,“ toonitas Sõukand.

Kuula intervjuud täismahus saates „Labor“.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Labor

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: