Formaalset keeleteooriat ei pea ilmtingimata rakendama ainult keeleteaduses. Cambridge'i ülikooli matemaatikud Thomas Fink ja Yong Mao kasutasid seda 1999. aastal uute lipsusõlmede avastamiseks. Paar väljendas sõlmede tegemise reegleid sümbolite reana, mis esindasid protsessi kindlaid aspekte, näiteks voltimise suunda ja vajadust sõlme tegemine lõpetada, pistes lipsu laiema otsa läbi eelnevalt tekkinud silmuse. Formaalset keelt kasutades avastasid nad, et keigarid ei peaks õppima selgeks rohkem kui 85 sõlme tegemise viisi. Töö avaldati ajakirjas Nature.

Neli aastat hiljem esilinastus aga kultusfilmi „Matrix“ järg, mille tegelased paistsid muu hulgas silma seninägematu lipsumoega. Järgnevatel aastatel hakkasid internetis levima õpetused, kuidas sõlmida näiteks Merovingi või Trinity sõlme. Kunsti tahtis õppida ka Stockholmi Tehnoloogiainstituudi matemaatik Mikael Vejdemo-Johansson. Peagi avastas ta aga, et Finki ja Mao töö taoliste sõlmede tegemist ei kata.

Kollegidega probleemi lahates leidsid nad, et paar oli juhindunud väga konservatiivsest lipsumoest. Näiteks pidi sõlme katma alati sirge tekstiiliriba ning sõlme lõpetamiseks tuli lipsu ots läbi silmuse viia. Viimaks tohtis teha ainult kaheksa kerimisliigutust. Vejdemo-Johansson nägi kollegidega mudeli piiratuse põhjusena kasutatava keele keerukust. Sõlmede tegemise kirjeldamiseks väljendati rinna suhtes tehtavate liigutuste suunda.

Uues mudelis lähtutatakse aga sellest, kas lipsu liigutatakse päri- või vastupäeva ja sellele lisandub pelgalt lipsu otsa läbi silmuse viimist märkiv liigutus. Viimaks tõstis töörühm maksimaalset kerimisliigutuste arvu kaheksalt üheteistkümneni. Nii jõuab Vedjemo-Johansson veebikeskkonnas ArXiv ilmunud töös järeldusele, et tegelikult leidub vähemalt 177 147 lipsusõlme. Sõlmede stiilipuhtust on objektiivselt raskem hinnata.

Originaalse lipsumoega silmapaistmist hõlbustab aga töörühma poolt loodud lipsusõlme generaator.