Jäik räni on oma monopoli mikroskeemide alusmaterjalina minetanud. Viimastel aastatel on loodud töötavaid elektroonikalülitusi, mida saab kanda näiteks inimnahale. Ainult selleks, et need pärast oma eesmärgi täitmist vees lahustada. Painduva elektroonika energiaga varustamiseks on omakorda ehitatud painduvaid patareisid.

Šveitsi Riikliku Tehnikaülikooli teadlased eesotsas Giovanni Salvatorega demonstreerivad nüüd ajakirjas Nature Communications ilmunud töös, et mikroskeeme on võimalik ehitada ka mikromeetri paksustele kiledele. Inimkarvade läbimõõt on keskeltläbi poolsada korda suurem. Lahendus poleks saanud võimalikuks ilma parüleenita. Elusorganismis valitsevatel tingimustel inertse materjalita, millega kaetakse näiteks südamestimulaatoreid.

Kile ise pole piisavalt vastupidav, et sellele otse mikroskeemide elemente paigutada saaks, mistõttu kleepis töörühm selle esmalt ränitükile. Pärast skeemi valmimist on aga võimalik selleks kasutatud liim vees lahustada, mille järel tõuseb kile koos mikroskeemiga veepinnale. Seda saab omakorda kleepida mitmete erinevate pindade külge, alustades tekstiilist ja lõpetades inimnahaga.

Peamise kasutusalana näeb töörühm hetkel nende tarkades kontaktläätsedes kasutamist. Näiteks suudaksid sinna paigutatud mikroskeemid registreerida silmarõhu muutust ja sellest kasutajale märku anda. Salvatore ei piirdunud vaid spekuleerimisega, vaid ehitas ka prototüübi, mis registreeris kontaktläätse paindumisest tingitud elektrilise takistuse muutust. Rakenduste hulka piirab hetkel peamiselt mikroskeemide energiaga varustamisega seotud lahenduste puudus.

Kontrollkatsetes demonstreeris töörühm lisaks mikroskeemide painduvust ja töökindlust. Nii keris Salvatore neid kollegidega näiteks ümber juuksekarvade. Teguviis ei mõjutanud nii läbipaistvale kui läbipaistmatule kilele ehitatud lülituste tööd. Esimesele sai saatuslikuks alles selle mitmekordne kortsutamine ja silumine. Läbipaistmatule parüleenile ehitatud mikroskeem ei lasknud end sellest aga häirida.