12. jaanuaril 1967 külmutati esimest korda inimkeha selle tulevikus elustamiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Arstid keha külmutamiseks ette valmistamas.
Arstid keha külmutamiseks ette valmistamas. Autor/allikas: Wikimedia Commons

12. jaanuaril 1967 külmutati vahetult pärast surma kaugele arenenud neeruvähiga doktor James Bedford lootuses, et tulevikus suudetakse ta ellu äratada ja haigusest terveks ravida.

 

Kaks aastat varem oli Bedford nõustunud oma keha pärast surma teadusele annetama. Katse iseloom tähendas, et doktor ei saanud oma elu lõpul nautida tüüpilisi hooldekodu poolt pakutavaid mugavusi. Keha hakkab pärast surma koheselt lagunema, misläbi oli äärmiselt oluline, et ta külmutamiseks hädavajalike rajatiste lähedal viibiks.

Pikale valmistumisajale vaatamata tabas Bedfordi surm eksperimendi eest vastutavat California Krüoonika Seltsi ootamatult. Projekti juhtiv teadlane Robert Nelson jõudis sündmuspaigale alles paari tunni pärast.

Vahetult pärast kliinilist surma üritati doktori aju kunstliku hingamise ja südamemassaaži abil elus hoida, kuni tema organitesse jää teket pärssivat dimetüül-sulfoksiidi süstiti ja keha purustatud jääga kaeti. Pärast Nelsoni saabumist viidi antifriisi ka Bedfordi vereringesse. Järgmiseks kaeti keha kuiva jääga, mis jahutas selle -79°C kraadini. Viimase sammuna täideti sark vedela lämmastikuga, mille temperatuur ulatus -196°C kraadini Celsiuse järgi.

Doktori keha paigutati 1991. aastal uude täiustatud sarka, kus seda on hoiustatud tänase päevani. Toonase hinnangu kohaselt oli keha väga hästi säilinud. Sellele vaatamata on äärmiselt vähetõenäoline, et 1960. aastatele omased külmutamistehnikad Bedfordi aju täielikult kaitsta suutsid.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: