^{Toimetaja Piret Ehrenpreis}

Teatud oksütotsiini retseptorite geeni seostatakse ema-lapse sidemega, samuti monogaamsetel liikidel oma partneri ära tundmisega. Nüüd on aga leitud, et geen mängib olulist rolli ka nägude meelde jätmisel. Uuringul on oluline mõju selliste haiguste uurimisel, mis seostuvad sotsiaalse info analüüsihäiretega, vahendab ScienceDaily.com.

Varasemast on teada, et vastav retseptor mängib olulist rolli närilistel kaaslaste lõhna järgi tuvastamisel. Siit tekkiski huvi, kas see võiks olla kuidagi seotud ka inimeste näotuvastusega.

Oma töö käigus uurisid teadlased lähemalt 198 perekonda, kellel oli üks autistlik laps. Selliste perede puhul on võimalik täheldada väga suurt variatiivsust nägude tuvastamisel. Kaks kolmandikku neist peredest oli pärit Suurbritanniast, kolmandik Soomest.

Selleks, et tuvastada oksütotsiini retseptorites esinevaid peeni muutusi, mis näomälu mõjutavad, võrreldi vanemate, mitteautistlike õdede-vendade ja autistlike laste nägude tuvastamise võimet. Selgus, et üks väike muutus oksütotsiini retseptori DNAs mõjutas olulisel määral inimese nägude mäletamise suutlikkust. Teadlaste sõnul viitab see tõsiasjale, et oksütotsiin mängib olulist rolli sotsiaalse informatsiooni analüüsil. Viimane on aga kõige sagedamini pärsitud just selliste häirete korral nagu näiteks autism.

Uuring annab meile ka olulist evolutsioonilist infot. Tõsiasi, et närilised kasutavad üksteise tuvastamiseks lõhnu, inimesed aga nägudes esinevaid visuaalseid vihjeid, viitab asjaolule, et sotsiaalse info analüüsiks vajalikes geneetilistes iseärasustes ja närvikonstruktsioonides on säilinud meil sarnased mehhanismid.

Vastavate järeldusteni on jõudnud USA, Briti ja Soome teadlased. Nende artikkel avaldati Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.