Skelett aitab merisiilikul maailma näha ({{commentsTotal}})

 Merisiilik.
Merisiilik. Autor/allikas: Wikimedia Commons
Toimetas Priit Ennet

Merisiilikud, need okkalised selgrootud mereloomad on tervenisti nagu üks suur silm – nad näevad, või täpsemini tajuvad valgust kogu oma kehaga. Teadlased on avastanud, et tähtsat rolli täidab nägemisel ka merisiiliku skelett, mis varjab tajurakkude eest osa valgust ja võimaldab loomakesel tuvastada valguse suunda.

On ammu teada, et merisiilikud reageerivad valgusele, ehkki neil mingit silmalaadset organit ei esine. Ka on geenianalüüsil selgunud, et neil merepõhja-okaskeradel on palju niisuguseid geene, mis teistel loomadel on seotud silma võrkkesta arenguga.

Nii ongi oletatud, et merisiilikute nägemisvõime põhineb üle kogu naha laiali asetsevatel valgustundlikel rakkudel, mis ühtekokku toimivadki natuke justkui võrkkestana.

Rootsi, Saksamaa, Itaalia ja Norra teadlased kasutasid oma uurimistöös lillakat tooni merisiilikuliigi Strongylocentrotus purpuratus äsja täielikult läbi uuritud genoomi-andmestikku.

Muu hulgas märkasid nad, et valgustundlikke rakke leidub eriti rohkesti just merisiiliku paljude väikeste jalakeste mõlemas otsas (merisiiliku jalakesi ei tohiks seejuures segi ajada tema samuti arvukate okastega).

Teadlaste üllatuseks aga ei leidnunud valgustundlike rakkude naabruses mingeid pigmendirakke, mis varjaksid valguse sattumise valgustundlikesse rakkudesse tagantpoolt (ehk merisiiliku enda keha poolt), ja külje pealt. Selliseid pigmendirakke on peaaegu kõigi loomade silmades ja nad võimaldavad valgustundlikel rakkudel tajuda just kehast väljaspool toimuvat, sest valgustundlikud rakud ise valguse langemise suunda ei erista.

Teadlased oletavad, et varjestaja rolli täidab vähemalt osaliselt merisiiliku läbipaistmatu lubiskelett. Selle mõtte kasuks räägib asjaolu, et noored siilikud, kelle skelett veel välja arenenud ei ole, ei ilmuta oma liikumises ka mingeid valgusele reageerimise märke (nad ei saa aru, mis suunast valgus tuleb ja neil pole alust valguse järgi oma liikumissuunda valida).

Nii kirjutavadki teadlased Ameerika Ühendriikide teaduste akadeemia toimetistes (PNAS), et tänu kogu skeleti osalemisele nägemistajus võib tervet merisiiliku keha pidada üheks suureks silmaks.

Vaata veel: Sea Urchin Body Is One Big Eye (National Geographic)


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: