Väikesed vampiirid kasutavad küttimiseks soojusandureid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Väikesel vereimejal on saagi leidmiseks aega pelgalt kaks päeva.
Väikesel vereimejal on saagi leidmiseks aega pelgalt kaks päeva. Autor/allikas: Pascual Soriano
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

Vampiirnahkhiired suudavad pimedas oma saagi nahapinna lähedal asuvaid veresooni eristada tänu nende näo ninaosa lähistel asuvatele kolmele soojuse suhtes ülitundlikule närvile, mis on evolutsiooni käigus madalamate temperatuuride tajumisele häälestunud kõigile imetajatele omase geeni lühenemise läbi.


Vampiirnahkhiired peavad verd jooma igal öösel. Elus püsimiseks peab olema tarbitav verekogus kahe päeva jooksul olema vähemalt 70-80% nende kehamassist. Peamiselt langevad väikeste vampiiride ohvriks kariloomad, ent võimaluse avanedes ei ütle nad ära ka teistest liikidest, kelle veresooned piisavalt naha lähedal asuvad.


Nüüd on teadlased leidnud ka täpse mehhanismi, mis võimaldab vereimejatel leida oma janu kustutamiseks kõige otstarbekam piirkond. Teadaolevalt leidub selgroogsete hulgas sellist infrapunataju lisaks vampiirnahkhiirtele ainult kolme rühma – boamadude, püütonite ning rästikute – hulgas. Nimetatud roomajatel on evolutsiooni käigus lühenenud Trpa1-ks kutsutud geen, mis vastutab inimestel näiteks sinepi -või teiste teravalõhnaliste ühendite lõhna tajumiseks vajaliku proteiini tootmise eest.


Väikesed vampiirid on ülitundliku termomeetrina kasutusele võtnud aga juba niigi soojuse tunnetamiseks häälestunud geeni Trpv1. Lisaks kapsaitsiinile ning alküül isotsüaniidile, mis muudab 'tuliseks' tšillipipra ja sinepi, on geeni poolt toodetav valk inimeste puhul tundlik ka üle 43º C kraadini ulatuva temperatuuri suhtes. Vampiir- nahkhiired on lisaks Trpv1-le kasutusele võtnud ka selle lühikese vormi Trpv-S. Harilikult kodeerib proteiini lahti 848 aminohapet, ent proteiini soojustundlikumaks muutmiseks on tiivulistel vereimejatel geenilõigu lõpust 62 aminohapet puudu.


Miniatuurne muutus langetab vastava valgu tundlikkuse ligikaudu 28 °C kraadini. Kuna aga vampiirnahkhiirte infrapunaretseptorites on TRPV1 ja TRPV-S proteiine peaaegu võrdsel hulgal, muutuvad vastavad närvid aktiivseks, kui tajutav temperatuur on vähemalt 33 °C kraadi. Infrapunataju on efektiivne kuni 20 cm kaugusel nahapinnast. See on rohkem kui piisav, et enamike imetajate kuumemaid ning seega  vererikkamaid piirkondi vaevata üles leida.


Lisaks vampiirnahkhiirte toitumisprotsessi selgemaks muutmisele õnnestus teadlastel Trpv1 geeni kasutada ka liikidevaheliste evolutsiooniliste suhete paremaks lahtimõtestamiseks. Eelnevalt arvati, et nahkhiired on lähemalt seotud inimeste, leemurite ja närilistega. Trpv1 geeni organiseeritus viitab aga, et pigem on nahkhiired sarnasemad lehmade ja koertega ehk hilisemalt lahknenud evolutsioonilise tüveosaga.


Töörühma uurimus ilmus 4. augustil ajakirjas  Nature .


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: