Arseenibakteri uurimus kahekordselt ümberlükatud
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Detsember 2010. aasta – NASA on väljakuulutanud järjekordse pressikonverentsi, mis nii tihti kõrge profiiliga ajakirjades ilmuvaid uurimusi saadavad. Ent tegu ei olnud mitte tavalise uurimistööga kaugetest eksoplaneetidest või kahvatutest galaktikatest. Esitletaval leiul oli potentsiaali muuta radikaalselt seda, mida inimkond ümbritsevast orgaanilisest elust teadis. Kõik tuntud eluvormid vajavad elus püsimiseks hapnikku, süsinikku, vesinikku, lämmastikku, väävlit ja fosforit. California idaosas Mono soolajärvest leitud bakter GFAJ-1 näis olevat asendanud viimase arseeniga.
See oleks pidanud olema toona pelgalt 33-aastase Felisa Wolfe-Simon'i haruldane tähetund. Maailma meedia tähelepanu koonduski selleks päevaks just temale. Ajakiri Times valis ta isegi kuid hiljem aasta saja maailma mõjukaima persooni hulka. Kuid tähesära jäi lühikeseks. Vaid loetud tunnid pärast uurimuse avaldamist ilmusid valdkonnas pädevate teadlaste ajaveebides vähem või rohkem kriitilised kommentaarid. Hüüumärgi pani sellele ajastu ühe parima teadusajakirjaniku Carl Zimmer'i artikkel „Uurimus, mida poleks tohtinud avaldada.“
Leiust teatanud töörühm tõmbus järsult kapslisse ning keeldus edasistest kommentaaridest. Ainsa suhtlusvormina olid nad vaatamata eelnenud meediasära nautimisele nõus edaspidi kasutama vaid uurimusi või kommentaare, millele on eelnevalt antud sõltumatu eksperthinnang. Kuus kuud hiljem avaldaski ajakiri Science, kus originaaluurimus ilmus, kaheksa asjakohast tehnilist kommentaari. Wolfe-Simon'i töörühmale anti samas väljaandes võimalus kriitikanooltele vastata. Samas teatas viimane, et on nõus maailma laboratooriumitega katsete kordamiseks GFAJ-1 mikroobe jagama.
Võimalust kasutasid oma teadustöö erinevate prioriteetide tõttu vaid vähesed. Eile ilmusid Science'i veebiväljaandes neist kahe töörühma uurimus. Tasub märkida, et nendega ei kaasnenud nii tavapärast nädal enne uurimuse avaldamist laiali- saadetavat pressisõnumit. Siiski märgivad ajakirja toimetajad, et uued uurimused näitavad, et GFAJ-1 ei riku seni teadatuntud elu reegleid, vastupidiselt Wolfe-Simon'i järeldustele.
Uurimustest esimese autor on Tobias Erb'i juhitud Žürichi Tehnikaülikooli töörühm. Töös keskendusid nad väitele, et arseen on fosfori elu jaoks vajalikes bioloogilistes protsessides täielikult asendanud. Üks nendest hõlmab DNA replikatsiooni, milles Wolfe-Simon nii kindel oli. Massispektromeetria lükkab aga selle väite selgelt ümber. Töörühm leiab oma järeldustes, et mikroobi DNA ei sisalda arseeni üldse. Siiski suutis organism ellu jääda äärmiselt fosforivaestes tingimustes - ühes liitris kasvumeediumis võis seda olla vaid 0.000162 grammi.
Teise
töö üheks autoriks on Rosemary J. Redfield, kes Wolfe-Simon'i
uurimust pärast selle ilmumist nii häälekalt kritiseeris. Alates
ajast, mil ta viimase käest kasvukultuuri sai, on ta
samm-sammuliselt kirjeldanud läbiviidavat uurimustööd ka oma
ajaveebis. Oma järeldustes leiab ta, et mil fosforipuudus pärsib
GFAJ-1 kasvu, ei lahenda probleemi kasvukeskkonda arseeni lisamine. Samuti
ei reageeri DNA keemiliselt viisil, nagu seda oodata võiks, kui see
arseeni sisaldaks. Lisaks ei näita massispektromeetria jällegi, et
selles arseeni leidub. Äärmisel juhul on fosfor arseeniga asendatud ühes molekulis 25 000'st.
Redfield
esitles samal päeval oma
uurimust Evolutsioonilise Bioloogia Ühiskongressil, mida Carl
Zimmer ka reaalajas kajastas. Redfield pidas vajalikuks rõhutada, et arseenibakteri
saagat saadab terve rida läbikukkumisi. Juhtivautor Wolfe-Simon oli
oma järeldustes vaatamata heade tõendite puudumisele kindel. Teda ei
juhendanud korralikult uurimuse vanemautorid – kaasautorid oleksid
pidanud Wolfe-Simon'i vastutust jagama. Samuti ei leidnud Science'i poolt uurimuse kontrolli kaasatud eksperdid selles kõiki vigu. Ning
viimaks oli tegu tõsise NASA PR-töö ebaõnnestumisega, võrreldav ainult väidevalt Marsilt pärinevaid baktereid sisaldava meteoriidi promomisega.
Ent hoolimata antud tööde järeldustele ei saa veel arseenibakteri saagat lõpetatuks kuulutada. Mil originaaluurimus maksis Wolfe-Simon'ile tema algse töökoha, oli Berkley Lawrence'i Rahvuslik Laboratoorium nõus, et ta oma tööd seal jätkaks. Tema uus kaastööline, John Tainer kinnitas Washington Post'ile, et nad on Wolfe-Simon'i algseid tulemusi seal edukalt korranud. Paar plaanib lähitulevikus ka vastava uurimuse avaldada. Nende sõnul võis mikroob transpordil Redfield'i ja Erb'i laboratooriumitesse muunduda või väliskeskkonna poolt nakatatud saada.
Ühes on aga kõik teadlased valdkonnas ühel nõul. GFAJ-1 on erakordne organism, mis suudab trotsida ekstreemseid keskkonnatingimusi. Juba pelgalt seetõttu on see väärt edasist uurimist.
Redfield'i ja Erb'i töörühmade uurimus ilmus ajakirjas Science.
Redfield'i uurimus on vabalt kättesaadav ka veebikeskkonnas ArXiv.